Nüüdseks oleme jakoonijuurt juba neli hooaega kasvatanud ning mida rohkem kasvatame, seda rohkem meeldima on hakanud. Varasematel aastatel oleme piirdunud paari sordiga, ent tänavu oli neid juba kaheksa, sealhulgas ka üks oma aretis. Tegemist on väga väärt köögiviljaga, mis hoolimata oma magususest eriti hästi kaalujälgijatele ja diabeetikutele sobib. Jakoonijuure kalorsus on väga madal, vaid kuni 20 kcal/100g ning glükeemiline indeks on lausa 0. Jakoonijuur maitseb hästi ning tänu prebiootikumide (FOS, fruktooligosahhariidid) sisaldusele korrastab jakoonijuure tarbimine seedimist. Üsna palju on jakoonijuures ka kaaliumi, mis südamele head teeb. Aga jakoonijuure omadustest ja kasvatamisest olen juba varem kirjutanud (loe siit), mistõttu praegu keskendun rohkem sortidele, mis meil tänavu kasvasid. Ent kasvatamisest teen ikkagi ka juttu.

Kasvatamisest

Jakoonijuur ei talu miinuskraade ja on üsna pika kasvuajaga, mistõttu taimed on suurema saagi saamiseks mõistlik ette kasvatada. Meie oleme jakoonijuurt põhiliselt suurtes, vähemalt 100L pottides kasvatanud - potte sügisest öökülmade eest kasvuhoonesse tarides saab taimede kasvuaega pikendada ja seega ka saagikust tõsta. 5 kg juurikaid ühe taime kohta ei ole üldse ime! Saagikus sõltub muidugi nii sordist, agrotehnikast kui kasvuhooaja pikkusest. Mida pikemaks kasvuaega venitada õnnestub, seda suuremat saaki ka loota võib. Jakoonijuurt võib sobivas kliimas, kus temperatuur talviti vaid vaevu alla nulli langeb, ka paar aastat järjest kasvatada ning saak alles teise aasta sügisel koristada - aga meie kliimas see välja ei mängi. Nii saaks saagikust mitmekordselt tõsta.

Potis kasvatatud taime võib tegelikult sellisena kasvõi kevadeni hoida ning mullapall alles siis laiali harutada, kui söömiseks läheb. Ära süüakse säilitusjuured, nende kohal paiknev risoomikamakas on paljundamiseks. Tavaliselt puhastatakse juurestik aga mullast, murtakse säilitusjuured ettevaatlikult küljest ära ning pannakse säilima. Säilitustingimused on nii juurtel kui risoomil nagu kartulilgi - mõne plusskraadi juures. Enne säilima panekut tuleks nii juurikaid kui risoome mõne päeva vältel soojas ja kuivas hoida, et haavad kuivada ja paraneda jõuaksid. Juurikad oleme mullast üsna puhtaks teinud (mitte pesnud) ning siis suurtesse plastmasskastidess hoiule pannud, katets need pealt kilega - ent mitte õhukindlalt. Risoomid seevastu oleme katsunud võimalikult mullastena säilima panna ja samuti pealt kilega kinni katnud.

Liiga soojas hoiuruumis lähevad risoomid kergesti varakult kasvama - ja see ei ole teps mitte hea, sest keset talve ei saa neid kasvama ju panna. Paarikraadise plusstemperatuuri jures seda ohtu küll pole, ent hoiuruumid on pahatihti soojemad. Kui aga õige aeg käes, tükeldatakse risoomipahmakad nii, et igale risoomitükile jääks väjemalt üks pung (parem, kui paar-kolm) ning veel eriti hästi on, kui mõni väiksem säilitusjuur ka. Kiireima arengu ja suurima saagi annavad taimele risoomitükid massiga 250...300 g, ent tegelikult kasvab võimas taim ka märksa väiksemat tükist. Tegelikult isegi mõnekümnegrammisest!

Sortidest

Jakoonijuure sorte palju ei ole ning ega nad üksteisest nii silmatorkavalt ei erine ka nagu näiteks õunasordid. Ent oma mitmekesisus on siingi, tõsi, väljanägemises, valmimisajas ja saagikuses rohkem kui maitses. Kõik jakoonijuure sordid on äärmiselt mahlaste juurikatega, mis on rohkem või vähem magusa maitsega. Mõnel sordil on lisaks veel kerge pähkline järelmekk - ja ega tegelikult muid maitseerinevusi välja tuua ei oskagi. Mõned sordid on väga õrna tekstuuriga, teised pisut tihkemad ja lõhenemisele vastupidavamad. Enamiku sortide juurikad on seest valged või õrnalt kreemikad, vähesed aga ka kollased. Kuju ja väline värvus erinevad rohkem, juurikad võivad olla silinderjad, koonusjad, kerajad või vahel ka ebakorrapärased. Tüüpiline juurikas on siiski koonusjas, teisi kujusid esineb harvem. Levinuim värvus tundub olevat valkjas või kergelt pruunikas, ent nii mitmegi sordi juurikad on lillad. Alati ei kujune lillakas kattevärvus hästi välja, nii et tihti on samal taimed nii täiesti lillad või punakad juurikad kõrvuti valkjate võ pruunikatega.

Sordid 2019

Jakoonijuur on seni veel väga vähe levinud ning tema sordiaretusega kuigivõrd tegeletud ei ole. Natuke siiski - ent eelkõige kasvatatakse ikkagi vanu maasorte ja neidki vähesel määral. Jakoonijuure kasvatamisega on see häda, et kuna tema juured on tõesti väga haprad, on saagikoristus paratamatult ettevaatlik ja aeganõudev käsitsitöö - mis tähendab, et tootmiskulud oleksid suure. Ja ega väehgi suuremas mahus kasvatamisel tööjõudugi ei jaguks - seda enam, et saagikoristu on ju väga hooajaline ning kestab lühikest aega. Sordiaretust raskendab ka see, et jakoonijuure seemnete idanevus on erakordselt halb - lisaks sellele, et taim moodustab elujõulisi seemneid üldse imevähe.

Cajamarca White

Oli üks kahest sordist, mille neli aastat tagasi soetasin. Varane ja saagikas sort, madalama ja kompaktsema kasvuga. Juurikad on õrna tekstuuriga ja kohe saagikoristuse järgselt magusamad kui enamik sorte. Kuivõrd need on kohe eriliselt haprad, nõuab saagikoristus suurt ettevaatlikkust. Tegelikult kalduvad juurikad lõhenema juba ilma, et neid keegi üldse puutukski. Eelkirjutatut arvesse võttes on üsna selge, miks see sort on parem koheseks tarbimiseks - vigastatud juurikate säilivus on halb - need kas närtsivad kiiresti või lähevad mädanema.

Late Red

Nagu nimest aimub, on see sort üsna hiline - ja seetõttu ka märgatavalt väiksema saagiga kui 'Cajamarca White' näiteks. Juurikad on tihkema tekstuuri ja tajutava pähklise mekiga. Lõhenema ei kaldu ning säilivad hästi. Suurema saagi saamiseks tuleks paljundamiseks kindlasti võtta vähemalt paarisajagrammised risoomitükid ning taimed ette kasvatada. Sügishallade eest kaitsmine pikendab kasvuaega ning suurendab selle arvelt samuti saaki.

Morado

'Morado' on samuti hilisepoolne sort. Meil oli ta tänavu esimest korda kasvamas ja torkas kohe silma magusama maitsega kui ülejäänud. Saak oli pigem tagasihoidlik, järgmisel aastal üritame kasvuperioodi pikendada. Juurikad on hea lõhenemiskindlusega ning säilivad hästi.

New Zealand Red

'New Zealand Red' oli teine esimesest kahest sordist, mida kasvatama hakkasime. Pisut hilisem ja mõnevõrra väiksema saagiga kui 'Cajamarca White', ent parema säilivusega. Kohe saagikoristuse järel magusat maitset peaaegu tunda ei ole, ent peale närtsitamist või kevadeks on ta juba päris hea maitsega.

Oma aretis

Mullu kasvatasime seemneist neli taime, üks neist osutus väga heaks. Nime tal veel pole - aga küll seegi tuleb. Varane, väga hea maitsega ning lõhenemiskindel. Juurkad on suhteliselt tihked, ent nagu jakoonijuurel ikka väga mahlased. Magus maitse on tuntav juba kohe peale saagikoristust. Tundub, et suurem osa juurikaid on sellel aretisel niiöelda 'kaelaga' - mis tähendab, et juurikate lahtimurdmisel paratamatult tekkivad haavad on väiksemad ja seetõttu säilitamisel riknemise oht samuti väiksem.

Rojo et Blanco

'Rojo et Blanco' (tõlkes punane ja valge, mis viitab juurikate värvusele) oli meil tänavu saagikaim sort. Juurikad on hea maitse ja õrna tekstuuriga, ent siiski lõhenemiskindlamad kui 'Cajamarca White'. Nii et ka säilivus peaks hea olema.

Thai

'Thai' tõenäoliselt ei ole sordinimi, pigem viitab see lihtsalt allikale, kust sort pärit. Väga varane, väga saagikas ja õrna tekstuuriga maitsev sort. Kaldub lõhenema (kuigi mitte nii palju kui 'Cajamarca White') ning ilmselt seetõttu ka väga hästi ei säili.

White

Tõenäoliselt on tegemist sordiga 'Cajamarca White' - igaljuhul on taime kasvulaad ning nii juurikate kasvulaad kui maitse sellega äravahetamiseni sarnased. Paraku sealhulgas ka kalduvus lõhenemisele.