Arbuusid-melonid

Arbuus

Arbuus ja melon, kurgi ja kõrvitsa lähedased sugulased, on kasvunõuetelt omavahel üsnagi sarnased (kuigi mitte päris täpselt ühesugused) ning neid võib samades tingimustes edukalt koos kasvatada. Seda enam, et sorte on neist palju aretatud, isegi selliseid, mis oma vähenõudlikkuse tõttu ka Eesti jahedapoolses suves end üsnagi normaalselt tunnevad ning aednikku väga maitsvate viljadega rõõmustavad.

Ise oleme mõlemaid hõrgu viljaga köögivilju kasvatanud 1995. aastast alates ning kuigi mõnel neist on saak suuresti saamata jäänud, ei ole me päris ilma saagita seni veel kordagi olnud. Eriti edukad olid aastad 2006 ja 2010; 2008. ja 2009. seevastu olid aga üpris nutused. Valdavalt oleme nii arbuuse kui meloneid kasvatanud avamaal ja seal on kasvatamine isegi edukam olnud kui kasvuhoones. Tõsi, väga külma juuni tõttu 2010. aastal ei tihanud me tol aastal taimi üldse välja istutadagi ning piirdusime kilekasvuhoonega. Suve edenedes muidugi selgus, et võinuksime taimed küll julgelt välja istutada - sellist leitsakut nagu siis annab kaua mäletada.

Arbuus kui kõrbetaim on väga sooja- ja valguslembene ning talub hästi põuda. Enamikule arbuusisortidest ongi Eesti suvi lühike ja liiga jahe, mistõttu viljad meie oludes ei valmi. Siiski on aretatud sorte, mis meil avamaalgi edukalt kasvavad ja viljuvad. Kui Euroopas ja Ameerika sordid on pigem veidi hilisemad ja suurema viljaga, siis Aasia sordiaretajate üks eelissuundi näib olevat varaste ja väiksemaviljaliste sortide saamine.

Kasvuhoones on küll soojem ja viljad valmivad varem, kuid seal kimbutavad arbuusitaimi kaks tõsist probleemi (valgusepuudus ja kedriklestad), millest juba kumbki eraldi võetuna saagist enam-vähem ilma võib jätta. Seetõttu pole mingit mõtet üritada arbuuse kasvuhoones mingite teiste taimede - tomat, paprika, kurk - vahel kasvatada. Kui avamaal kohta pole, peaks kasvuhoones arbuusitaimedele jätma kõige valgusküllasema kandi ning samas kohas muid taimi mitte kasvatama.

Meil tuntuim arbuusisort on vast 'Sugar Baby', mis normaalsel suvel katteloori all kenasti valmis saab. Tõsi, ta ei ole siiski kõige varasem sort, näiteks 'Blacktail Mountain', hiinlaste 'Gold Flower F1' ja kollase sisuga 'Yellow Doll F1' on mõlemad varasemad. Kahjuks pole aga nende sortide seemneid tihti saada. Ja et kaks viimast sort on hübriidsed, ei saa neilt ise sordiehtsat seemet võtta. 'Blackatail Mountain' õnneks pole hübriidsort, mis lubab teda ka omakasvatatud seemnest paljundada. Mitme sordi kasvatamisel peab muidugi hoolt kandma, et sortide vahel risttolmlemist ei esineks, vastasel korral sordipuhast seemet ise võtta ei saa.

Pika kasvuaja ning öökülmatundlikkuse tõttu peab arbuusitaimed kindlasti ette kasvatama. Välja saab taimed istutada alles siis, kui öökülmaoht suuresti möödas, seega taavliselt alles juuni esimesel nädalal. Seks ajaks võiks istik juba kolme või nelja pärislehega (esimesed kaks on idulehed, neid ei arvesta) olla. Suuremate istikutega pole enam mugav toimetada ja mis veel olulisem, liiga kaua paratamatult väikestes pottides olnud taimed võivad peale kasvukohta istutamist pikalt põdema jääda.

Soojas vees päeva jagu leotatud ja eelidandatud seeme tuleks potti panna aprilli viimasel või mai esimesel dekaadil: umbes nädalajagu päevi kulub seemnel tärkamiseks ja veel 4...6 nädalat sobiva suuruseni kasvamiseks. Sobivaim külvitemperatuur +25 ºC kandis (pigem pisut rohkem kui vähem), kuid kui taimed on juba tärganud, piisab päeval 22 ja öösel 20 kraadist. Väga vara pole seemet mõtet külvata, sest liiga kauaks potti jäänud taim põeb pikka aega, enne kui normaalse kasvuhoo uuesti sisse saab. Et öökülmi jagub enamasti veel juuni esimesse pooldegi, ei maksaks ettekasvatatud taimi enne 10. juunit välja istutada, selle aja peale on ehk ka muld juba piisavalt soojaks saanud (+15ºC ja rohkem oleks hea, alla +12 kraadi taimed pigem hukkuvad).

Taimed võiks istutada musta kilega kaetud kõrgpeenrasse: must kile neelab hästi soojust, hoiab niiskust ja ei lase umbrohtudel võimust võtta, maapinnast kõrgem peenar soodustab aga mulla soojenemist veelgi. Väga hea on taimedele peale istutamist ka katteloor peale panna, seegi aitab soojust hoida. Kui kurgi kõrgpeenrad vahel sõnnikuvaalu peale tehakse, siis arbuusitaimed sellega leppida ei taha: juurestik läheb seal kergesti mädanema ja kui taim ka kohe hävima ei peaks, pole erilist saagilootust ikkagi mõtet hellitada. Arbuusile sobivad lahjemapoolsed kerged liivmullad palju paremini kui rammusad ja savikad.

Katteloori ei maksa peal hoida kauem kui vaid õitsemise alguseni, sest muidu ei pääse tolmeldajad õitele ligi. Kõige kindlam on tegelikult hoopis esimesed õied ise ära tolmeldada. Seda enam, et emasõisi moodustub taimel suhteliselt vähe ning esimestena ilmuvad isasõied. Arbuusi õied on ühesugulised, s.t osa õitest on emas-, osa isasõied. Ise õisi tolmeldades peab õietolmu isasõiest emasõie emakasuudmele toimetama. Hästi sobib selleks vatitikk, aga asja ajab ära ka lihtsalt sõrmeots, millega kõigepealt tolmukapäid ja seejärel emakasuuet puudutama peab. Võib murda ka isasõie taime küljest lahti, eemaldada ettevaatlikult tolmukate ümbert õiekroon ja siis õietolm otse tolmukatelt emakasuudmele kanda.

Tähelepanelikult uurides võib arbuusitaimedel mõnikord ka kahesugulisi õisi märgata, kuid et arbuus risttolmleja on, võiks õietolmu ikkagi teise taime isasõiest võtta. Parim aeg tolmeldamiseks on hommikupoolik, kui kastet enam maas pole ja päike veel liiga kõrgelt ei paista. Tolmeldamiseks sobivad samal või eelmisel päeval avanenud õied: nii tolmukad kui emakasuue peavad olema erksa ja puhta tooniga, mitte närtsinud või pruunikaks tõmbunud. Peale tolmeldamist võbi katteloori muidugi peale tagasi panna.

Peale viljastumist hakkab viljaalgmest kujunema vili, kui aga viljastumine ebaõnnestus (nt liiga jaheda ilma tõttu), siis viljahakatis kolletub ja variseb. Vilju on sortidel väga erinevaid nii kuju, suuruse kui ka värvuse poolest. Isegi sisu ei ole paljudel sortidel üldse punane, vaid hoopis kollane, oranž või kogunisti valge. Kollase koorega on näiteks 'Golden Midget', kollase sisuga aga 'Yellow Doll'.

Kuigi arbuus on risttolmleja , viljastuvad sordi räiesti tahuldavalt ka oma õietolmuga. Kuigi risttolmlemise järel kasvavad võib-olla ehk mõneti suuremad viljad, on nii arbuuside kui melonite isetolmlemise järgne saak hea - oleks ainult ilmad sobivad!

Mida kuumemad ja kuivemad ilmad viljade valmimise ajal on, seda magusamad arbuusid kasvavad. Muidugi, peale istutamist ja istikute juurdumise ajal peab taimi ikka kastma ka, aga hiljem pole see enamasti enam vajalik - või osutub hoopis kahjulikuks. Kui muld on viljade küpsemise ajal liiga niiske, siis jäävad nood vesiseiks ja kui samal ajal ilmad veel jahedad ka on, võivad kergesti hoopis mädanema minna.

Ühele taimele ei maksaks üle 2...4 vilja jätta. See oleneb muidugi sordist – väga suurte viljadega sortidele ei jäetagi rohkem kui vaid üksainuke vili. Kui vilju hakkab arenema rohkem, kipuvad viljad väiksemaks ja vähem magusaks jääma ning nende küpseminegi jääb venima. Viljalgmeid on paras siis harvendada, kui nad umbes kanamuna suuruseks on kasvanud - siis võib kindel olla, et viljastumisega on kõik korras. Nüüd võiks ka katteloori peale tagasi panna, sest tolmlemise pärast pole enam vaja muretseda.

Täisküpse arbuusi ära tundmine polegi nii lihtne. Viljade küpsusele viitavad esialgu läikiva koore tuhmumine, vilja suurenemise lakkamine ja koputlemisel kõla muutumine. Reeglina on vilja alumine, valguse eest varjatud külg heledam ning kui see esialgsest kreemist või kahvaturohelisest kollaseks on muutunud, viitab ka see, et vili hakkab küpseks saama. Paraku pole ükski neist tunnustest raudkindel ega eksimine seega välistatud... Kindlam tunnus on viljavarrele lähima(te) väänla(te) kuivamine - aga seda ei jõua meie kliimas ära oodata.

Üks vähestest sortidest, millel valmis vilja kahtluseta ära tunneb, on 'Golden Midget': sellel sordil muutuvad algselt rohelised viljad küpsemise käigus järjest kollakamaks ning täisküpsed viljad on üleni kollased. Samuti kollasekooreline sort 'Podarok Solntsu' on aga algusest peale kollane ning tema koore värvus valmimise kohta vihjeid ei anna. Kahtluse korral on muidugi targem veel nädalake oodata, ega arbuusiga seal peenral midagi ei juhtu - kui just öökülmad peale ei trügi. Tegelikult valmib arbuus kuigivõrd ka järele, kuid peenras valmides saaks ta ikkagi magusam. Üks vähestest varastest sortidest (hiliseid meil avamaal aga kasvatada pole mõtet), mille viljad üsna hästi säilivad ja on ka suutelised järele valmima, on 'Blacktail Mountain'.

Säilitamiseks sobivad rohkem keskvalmivate või hilisemate sortide viljad, mis avamaal jälle hästi valmida ei taha. Õnnelik erand on siin 'Blacktail Mountain', mille viljad hoolimata sordi varasusest päris hea säilivusega on: ikka hea mitu nädalat kuni isegi paar kuud. Säilitusruumi temperatuur võiks nii 12...14 kraadi olla, liiga soojas küpsevad arbuusid kiiresti üle ja liiga jahedas lähevad kergesti mädanema.

Üleküpsenud arbuusid muutuvad seest pudruseks, kaotavad oma maitse ning lõpuks riknevad täiesti. Seemne võtmiseks valitud viljal aga võikski soojas ruumis üle küpseda lasta (mitte just mädanemiseni) - saab täisväärtuslikuma seemne. Mitte et nüüd heast magusast söögikõlbulikust arbuusist korjatud seeme millegi poolest vilets oleks...

2010. aastal kasvatatud sortidest

'Blacktail Mountain' on lühikeste ja jahedate suvedega piirkonnis kasvatamiseks suurepärane sort. Meilgi on ta mitmel aastal end heast küljest näidanud ning päris kindlasti on ta varasem ja saagikindlam Eestis vast kõige tuntumast arbuusisordist 'Sugar Baby'. Viljad on tal ümmargused ning just paraja suurusega (2...4 kg), nii et ühele taimele on mõistlik 2...3 vilja jätta. Viljaliha on tüüpiline punane ja hea maitsega. Tõsi, maksimaalne suhkrusisaldus jääb tal ilusal kuumal suvel (nt 2010) ehk mitmetele uutele hübriidsortidele alla, ent jahedate ilmade korral saab tegelikult hoopis magusamgi. Aretatud on see sort USA-s Iowa osariigis ning aretaja Glenn Drown oli tollal, see on sii 1977. aastal, lihtsalt aiandushuviline nooruk. Tegemist on tavasordiga, mitte hübriidiga, ja seetõttu kasvavad sordiehtsad arbuusid ka oma kogutud seemneist- tingimusel muidugi, et lähikonnas teisi arbuusisorte ei kasva. Unikaalseks teeb 'Blacktail Mountain'i see, et kuigi tegemist on varase sordiga, säilib ta viljad väga hästi. Veelgi enam - veidi enne õiget aega ära korjatud viljad valmivad ka järele! Nii et hobiaednike tarvis üks äraütlemata asjalik sort ja kel vähegi võimalik, tasuks 'Sugar Baby' asemel just teda kasvatada.

'Golden Crown' kuulub nende arbuusisortide hulka, mida toorena kogemata ära korjata ei saa: nimelt omandab alles täisküps vili sordiomase kuldkollase mitte väga silmatorkavate triipudega välimuse. Ka selle sordi viljad on arbuusi kohta pigem väheldased kui suured, valdavalt 2..4 kg, mis lubab taimele vabalt paar-kolm vilja jätta. Magususe poolest keskpärane, valmimisajalt varasepoolne, ent mitte nii varane kui ülalkirjeldatud 'Blacktail Mountain'. Ma pole põrmugi kindel, et siis, kui mingil põhjusel vaid ühe sordi kasuks peaksin otsustama, just 'Golden Crown'i valiksin. Ent ühena mitmest kasvataksin - ja kasvatangi ju! - teda kindlasti. Maitse on hea ja välimus põnev, miks siis mitte? Kas tegemist on tava- või hübriidsordiga ei olegi sotti saanud, sest kättesaadav info on olnud vastuoluline. Kui tegemist siiski on tavasordiga nagu mitmel pool mainitud, oleks tal koduaias potentsiaali küll, sest seemenid saaks südamerahus ise omale korjata.

Gold Flower F1 on juba kindlalt hübriidsort ning kuigi keegi ei keela talt seemet võtta, ei kanna omavõetud seemnest kasvatatud taimed sugugi täpselt samasuguseid vilju. Seda sorti oleme juba päris mitu aastat kasvataunud ning tuleb tunnistada, et nagu varem ,nii ka 2010. aastal olid tema kollase sisuga viljad imehead: väga magusad, väikese seemne ja imeõhukese koorega. Valmis saab 'Gold Flower' vaat et varemgi kui 'Blacktail Mountain'. Senised kogemused näitavad, et selle sordi õhuke koor kipub kergesti katki minema, mistõttu on meil nii mõnigi vili aia taha läinud: koorevigastusest läheb mädanik väga kergesti sisse. Sellele vaatamata tihkaksin kasvatamiseks seda sorti soojalt soovitada - tõeline delikatess!

'Yellow Doll', nagu nimi ja kõrvalolev pilt arvata lasevad, on kollase viljalihaga. Huvitaval kombel ongi kõik kollase sisuga arbuusid, mida kasvatama oleme juhtunud, olnud väga magusad ja mahlased. Või kui mõtlema hakata, siis ühe erandi oskan siiski nimetada - 'Desert King', olgu küll, et seest kollane, oli pigem kuivavõitu ja mitte väga magus. Ka 'Yellow Doll' (nagu kõik järgnevadki arbuusi) on paraku hübriidsort. Kui seemet kuskilt saate, kasvatage julgelt: varasus, mahlasus ja magus mekk käivad selle sordiga kindlalt kaasas.

'Sweet Black F1' oli meil 2010. aastal esimest korda kasvatada, ent jättis nii sügava mulje, et igal juhul istutame teda jälle. Selle sordi ovaalsed tumerohelised viljad olid 6...7 kilo rasked ja imemagusad nagu nimi loota lubaski. Nii suurte viljadega sordi korral ei maksaks taimele küll rohkem kui paar vilja jätta, aga võib-olla piisaks ainsamastki. Näib, et see sort on pisut hilisem ja võib-olla avamaal väga hästi ei õnnestu, aga elame - näeme! Sordikirjelduse järgi võiks õitsemisest saagini 36 päeva kuluda - aga seda ilmselgelt meist lõuna pool. Kiita võib 'Sweet Black'i ka selle poolest, et tal seemneid suhteliselt vähe on ja needki suuresti kõlujad.

'Bo Wong F1' oli koos 'Sweet Black'iga 2010. aastal meil samuti esimest korda kasvatada. Sort on viimatinimetatuga ka üpris sarnane nii kujult, kaalult kui tarbimisomadustelt. Koor oli vaid heledam roheline ning valmimisaeg mõne päeva võrra hilisem. Et midagi täpsemat öelda, peame teda veel jälgima - ja see meil ka plaanis on. Kiejelduste järgi on kahe siin nimetatud sordi küllalt sarnased veel 'Hua King F1' ja 'Lu King F1' - aga neist sortidest, kui nad ikka tõesti midagi ka väärt on, juba edaspidi.

'Podmoskovnyi Charleston F1'. Ei mäletagi õieti enam, miks just seda sorti kasvatada tahtsime - ilmselt ainult selle pärast, et sattusime seemnele peale ja polnud temaga enne kokku puutunud - aga kasvuhoones ta meil oli. Pilt on küll avamaalt paar aastat varasemast ajast, mil see sort õieti valmis ei saanudki. Panime ta mullu, so 2010. aastal siis kilemajja, aga selgi osutus ta liiga hiliseks. Nii et - pettumus meie jaoks. Seemnepakk sai tühjaks ja rohkem me seda sorti ei puutu ka.

'Russkii razmer F1' oli teine Vene sort, mida kasvatasime - aga paraku samuti ilma erilise eduta. Isegi teadsime, et tegemist on hilise sordiga - aga no kuidas sa jätad proovimata sordi, millel NIISUGUNE nimi on?! Ausalt öeldes, ega ta polnudki nii väga suur, kui nimi ja sordikirjeldus lubasid. Kümmekond kilo tuli ikka ära ja peale ka - aga lubatud mitutkümmet ei kuskilt. Ning kui veel arvestada, et koor oli paks, seeme suur ja magususe poolest jäi ta kõigile alla, siis on selge, et rohkem me seda sorti ei proovi. Kui isegi nii kuum suvi kui seda 2010. aastal kogesime, selle sordi jaoks lahjaks jääb, siis on pilt selge.

Nii või teisiti on aga erinevate sortide katsetamine põnev ja nii mõnigi kord satub kasvatatavate sortide sekka selliseid, mis juba sordikirjelduse järgi meie kliimasse tõenäoliselt ei sob. Proovida tahaks aga sellist hoolimata - äkki ikka õnnestub! Ja ega Muri moodu jäta, küllap katsetame tulevatelgi aastatel jälle mõne sordiga, mis nagu mei kasvama ei peaks. Või, nojah, õigupoolest ei peaks arbuusid meil ju üldse kasvama - või kuidas?

Melon

2010. aasta melonite üle ei olnud meil küll vähimatki põhjust kurta - saak oli uhkestki uhkem! Laual on 19 sorti ja tegelikult oli neid kasvamas enamgi, ainult et kõige varasemad olid pidistamise ajaks juba otsas.

Melon on küll arbuusi sugulane, kuid nii välimuselt kui kasvunõuetelt meenutab ta pigem kurki (millega ta muidugi ka sugulane on). Erinevalt arbuusilehest on meloni lehtki väga kurgilehe moodi - mitte ainult välimuselt, ka lõhn on sama. Nii nagu kurk, armastab ka melon soojust ja niiskust, ainult et ta on kurgist veelgi soojanõudlikum. Melon sarnaneb kurgiga veel sellegi poolest, et ka teda võib istutada sõnnikule tehtud kõrgpeenrasse, kasutades musta kilet ja katteloori. Varased melonisordid (näiteks nagu 'Alaska' ja 'Sun Jewel') saavad avamaal katteloori all valmis mõnel aastal juba augusti esimesel poolel, kuigi tavaline saagikoristusaeg on augusti lõpu poole.

Ettekasvatamist vajavad ka melonitaimed. Et meloniseeme idaneb kiiremini ja ka tõusmete algareng on palju kiirem, peaks melonite külviga veidi kauem ootama kui arbuusidega, paras aeg on mai esimese nädala lõpp või teise algus. Siis jõuavad taimed juuni esimeseks nädalaks just parajalt suureks kasvada. Sobivaim külvitemperatuur on ca 25 kraadi või pisut enam, tõusmed peaks edasi kasvama aga 22...25 soojakraadi juures päeval (öine temperatuur võib paari-kolme kraadi võrra madalam olla).

Tolmeldamist vajab melon sarnaselt arbuusiga. Erinevalt arbuusist arenevad melonil emasõied eelistatult külgvõrsetel, mistõttu melonitaimel peab ladva külgvõrsete arengu soodustamiseks peale 4...5. pärislehte ära näpistama (arbuusitaimega nii ei tehta, vastasel korral jääb õitsemine hilisemaks). Ka esineb melonil ühesuguliste õite kõrval kahesugulisi sagedamini kui arbuusil (sõltub sordist, kas ja kui palju kahesugulisi õisi taimel on). Meloni viljaalgmed ja noored viljad on tihti karvased (olenevalt sordist, rohkem või vähem), küpsed viljad seda siiski ei ole.

Mõnel melonisordil on vilja pind täiesti sile nagu arbuusilgi, kuid paljudel siiski veidi karekarvane või võrkja korgikihiga. Viljaliha on sõltuvalt sordist erineva värvuse ja tekstuuriga, tavalisemad on oranzi või kollaka sulava viljalihaga sordid, kuid ette tuleb ka valge ja pisut krõmpsuvaga.

Valminud vilja tunneb melonil tavaliselt lihtsalt ära - kui vili kergel liigutamisel viljavarre küljest lahti tuleb, ongi ta küps. Ka omandab vili selleks ajaks sordiomase värvuse (tavaliselt kollaka või oranžika) ning tugeva aroomi. Paljude siledakooreliste sortide korral asi siiski nii lihtne pole, neil ei eraldu vili varre küljest nii kergesti ning ka aroom ei tarvitse ilmneda. Nende sortide viljad tuleb koristada, kui sordiomane värvus on välja kujunenud.

Seenhaiguste suhtes on melonid üpris vastuvõtlikud, liigniiskus koos jahedusega hukutab taime kindlasti. Ka kipuvad viljad, mis vahetult mullaga kokku puutuvad, kergesti mädanema minema. Seetõttu peaks melonile valima sooja, valgusküllase ja liikuva õhuga kasvukoha. Ka oleks mõistlik viljadele midagi (näiteks klaasitüki või lauajupi; klaas on parem) alla panna, nii et nad mullaga vahetult kokku ei puutuks. Kui lehestik on juba seenhaigustest tabandunud, siis kuivavad lehed kiiresti ja veel valmimata viljad jäävadki maitsetuiks. Suhkrud, mis vilja magusaks teevad, sünteesitakse ju lehtedes ja kui lehti pole, ei ole ka viljadesse kuskilt suhkruid tulemas. Haiguskindlus iseenesest on küll sordiomadus, ent nakatumisel ja haiguste arengul mängivad suurt rolli kasvutingimused.

2010. aastal kasvatatud sortidest

Alaska on sort, mille nimigi juba aimata laseb, et ta end külma suvega piirkonnis kenasti kasvatada laseb. Ja tõepoolest - see sort ongi väga varane ning lepib meie jahedate suvedega päris kenasti. Oleme teda juba hulga aastaid kasvatanud ja kohe esimesel aastal veenis ta meid kindlalt, et seda sorti tasub avamaal kasvatada. Tõsi, nii mõnigi sort on teinekord magusamaks osutunud - aga Alaska varasus, saagikus ja saagikindlus kompenseerivad veidi madalama suhkrusisalduse kuhjaga. Seda enam, et kehval suvel enamik muid sorte avamaal valmida ei tarvitse. Ka 2010. aastal näitas Alaska end heast küljest, tõsi, kippudes tollesuvise leitsakuga üle küpsema ning jäädes magususe poolest pisut lahjaks. Ausalt öeldes tundub, et jahedama suvega on selle sordi viljad ehk magusamadki.

Sun Jewel on samuti samuti sort, millega juba esmakordsel kokkupuutel sai kohe selgeks, et ta meil kasvatamiseks väga hästi sobib ja nii nagu Alaska, edeneb ka Sun Jewel avamaal hästi isegi jahedama suvega. Maitselt on mõlemad nimetatud sordid mõnusad, ehkki üksteisest väga erinevad: Alaska sulav- mahlane, aromaatne ja vürtsikas viljaliha on oranzh, Sun Jeweli valge karge ja veidi krõmpsuv sisu on aga ilma erilise vürtsi ja aroomita. Kui Alaska viljad pudenevad täisküpseina viljavarre küljest ise, siis Sun Jewelil mitte. Millal vili küps, saab siiski kergesti aru: valmis viljad on täiesti kollased ning väga küpsetel viljadel ilmuvad koorele väikesed pikipraod. Pragude ilmumisel on ka viimane aeg saak koristada, sest muidu hakkaksid viljad varsti juba riknema.

Snow Leopard sattus meie kätte 2010. aastal esimest korda ja osutus kohe kõige ahvatlevamaks sordiks üldse, mis meil tol aastal aias kasvas. Väga külma juuni alguse tõttu ei tihanud me arbuusi- ja melonitaimi välja istutada, nii et selle sordiga meil veel avamaal kogemusi pole. Aga kuivõrd valmis said ta viljad üsna kohe Alaska ja Sun Jeweli sabas, võib arvata, et küllap sobib ta avamaalgi kasvatada. Lisaks erakordsele magususele on Snow Leopardi viljad ka äärmiselt pilkupüüdvad. Pole kahtlustki, et kasvatame seda sorti ka järgnevail aastail. Snow Leopardi viljad pole väga suured, jäädes kaalus tavaliselt alla kilo - just paras suurus korraga ära söömiseks. Nii või teisiti on tegemist eriti maitsva ja väga pilkupüüdva sordiga. 2010. a augustis aiandis toimunud degusteerimisel hinnati Snow Leopard oodatult ka kõige maitsvamaks melonisrdiks.

Sarah's Choice oli teine õnnelik leid 2010. aasta uute sortide seas - ilusa suure ja väga maitsva viljaga, mis küpsedes ise varrelt lahti tuleb. Pisut hilisem küll kui eelmainitud kolm sorti, nii et jaheda suvega ta võib-olla vamaal korralikult valmis ei saa - aga selle uurime järgnevatel aastatel kindlasti välja. Sarah's Choice on nagu Alaskagi oranzhi ja väga mõnusalt vürtsika viljalihaga. Tõeline delikatess! Seemneõõs on sel sordil suhteliselt väike ja söödavat viljaliha palju - ega tervet melonit korraga ära süüa võib-olla ei jaksagi.

Gurney's Giant on melonite seas hiiglane tõesti, hoides teinekord juba keskmise kõrvitsa mõõtu. Tõele au andes näeb ta ka kujult ja värvuselt väga kõrvitsa moodi välja, isegi viljaliha on sama tooni. Aroom ja maitse panevad muidugi asja paika - tegemist on jällegi imehea vürtsika sordiga. Oleme teda varem ka kasvatanud ja isegi avamalt valmis vilja saanud, ent tegelikult on see sort siiski avamaa jaoks hilisevõitu. Et tal viljad nii suured, ei maksaks taimele rohkem kui üheainukese jätta, äärmisel juhul ehk võib-olla kaks. Ja kui söömiseks läheb, siis oleks mõistlik terve pere kokku kutsuda, sest neli-viis kilo melonit korraga ära süüa on pea ilmvõimatu ka tõsise nälja korral. Isu ei tarvitsegi täis saada - aga kõht küll...

Piel de Sapo - tõlkes kärnkonna nahk - on valge vares teiste nimetatud sortide seas: tava-, mitte hübriidsort ühest küljest ja teisest küljest on ta ka ainuke talimelon. Varakult ära korjatuina säilivad viljad jahedas paar kuud ja enamgi, ent varrel küpsenuna nad muidugi pikalt ei püsi. Kasvuaeg on sel sordil pikk, nii et avamaale teda mõtet istutada küll ei ole. Viljaliha on tal valge, täiskõpsenasulavmahlane ja mõnusalt magus, kuid ilma tugeva võrtsi ja aroomita. Näib nii, et vürtsikaimad ja aroomikaimad on just paljud oranzhi viljalihaga sordid, mis vilja küpsedes ka ise varrelt lahti tulevad. Valge viljalihaga sordid - Sun Jewel, Snow Leopard ja Piel de Sapo siinmainituist - näivad enamasti olevat nõrgema aroomi ja tagasihoidlikuma vürtsiga.

---

---

Tsitrustest

Tsitruste värvikas pere

Tsitrusviljad on maailmas enim müüdavad puuviljad (näiteks 2007. aastal müüdi neid 116 000 000 tonni, umbes poole rohkem kui õunu). Eestiski on juba ammuilma võimalik osta – lisaks pea kogu aeg saadaolevaile apelsinidele, mandariinidele ja sidrunitele – ka veidi vähem tuntud greipe ja laime ning isegi vaat et jalgpalli mõõtu pompelmuuse ja kreegisuuruseid kinkane. Vaieldamatult populaarseimad on apelsinid, neile järgnevad mandariinid, siis sidrunid koos laimidega. Kõigi ülejäänud tsitrusviljade osakaal kokku jääb 10% piiresse.

Meile rohkem tuntud tsitrused (Citrus) on enamasti kolme põhiliigi – näsasidrunipuu (C. medica), pomeli- ehk pompelmuusipuu (C. maxima) ja hariliku mandariinipuu (C. reticulata) aegade hämarusest pärit ristandid:

• apelsinipuu (C. x sinensis) = pompelmuus x mandariin
• greibipuu (C. x paradisi) = pompelmuus x apelsin
• pomerantsipuu e mõruapelsinipuu (C. x aurantium) = pompelmuus x mandariin
• sidrunipuu (C. x limon) = näsasidrun x pomerants
• bergamotipuu (C. x bergamia) = näsasidrun x pomerants
• hapu laimipuu (C. x aurantiifolia) = näsasidrun x sidrun x C. ichangensis

Sordiaretuse käigus on lisaks tekitatud veel hulgaliselt uusi, ristlusvanematega rohkem või vähem sarnanevaid hübriide, mille hulgast mõned on ära toodud järgneval skeemil:

Ristandid pontsirusega (Poncirus trifoliata) – tsitrumelo, tsitrandariin ja tsitrange – on üldiselt peaaegu söödamatute viljadega (nagu pontsirus isegi), ent hea vastupidavusega ning kasutusel eelkõige tsitruste pookealustena. Tangorid, tangelod ja orangelod arvatakse müümisel tihti kas apelsinide, mandariinide või greipide hulka sõltuvalt sellest, millele nad välimuselt ja muudelt omadustelt lähemal on.

Märksa vähemal määral, eriti Euroopas, tarvitatakse muid tsitrusi:

• Harilik kinkanipuu (Fortunella margarita syn C. margarita), mille väheldasi ovaalseid vilju (munakinkan ehk nagami) süüakse koos koorega. Huvitaval kombel on neil koor magus ja sisu hapu.
• Kahvrilaimipuu (C. hystrix), mille lehed on väga hinnatud maitseaine Tai köögis (viljad pole söödavad).
• Sõrm-pisilaimipuu (Microcitrus australasica syn C. australasica), mille väheldaste silinderjate viljade kalamarja meenutav sisu on sama hapu kui sidrunil. Viimasega sarnaselt teda ka kasutatakse. Austraalias, paistab, on selle liigi aretusega tõsisemalt tegelema hakatud ning esimeste sortidenigi jõutud.

Apelsini- või sidrunipuu toas? Miks mitte, kasvõi seemnest...

Tsitrusviljaliste seemneist saab väga kergesti sordiehtsaid puid kasvatada, sest tsitruse ühes seemnes areneb enamasti mitu idu, millest vaid ühele on alus sugulisel teel (muna- ja seemneraku liitumisel) pandud. Ülejäänud arenevad vegetatiivselt ning neist kasvavad taimed on emataime kloonid. See nähtus – apomiktiline polüembroonia – on võimaldanud tsitrusi, erinevalt õunapuudest, kasvatada sordiehtsana otse seemnest ilma pookimiseta.

Kloonembrüod hakkavad varem arenema ning tärkavad kiiremini, nii et kui mõnest seemnest tõuseb rohkem kui üks taim, on esimesed neist kindlasti sordiehtsad. Ja et sugulisel teel tekkinu võib kergesti üldse hävida, siis ongi nii, et vahel on lausa 95% tõusmetest emasordiga identsed. Ühest küljest on see muidugi väga mugav, ent teisalt valmistab sordiaretuses jälle parasjagu peavalu, eriti seetõttu, et hübriidseid seemikuid, isegi kui neid tekib, on klonaalsetest raske eristada. Selline paljunemise viis on väga omane apelsinidele, greipidele ja sidrunitele ning esineb tihti ka mandariinidel. Vaid pomelo seemnest kasvab üks ja ainus emataimest pärilikkuse poolest erinev seemik. Sordiehtsaid taimi ei tärka ka sidrunisordil ‘Meyer’, mandariinidest klementiinidel ning tangelotel ‘Temple’ ja ‘Ugli’.

Rohenäppudel on raske apelsini- või mandariiniseemneid mulda mitte torgata, möödaminnes kasvõi suvalisse lillepotti mingi muu taime kõrvale. Olen seda ise ikka ja jälle teinud ning tuttavategi hulgas on palju neid, kes ahvatlusele vastu pole suutnud seista. Tegelikult ei ole see üldsegi rumal mõte. Maitselt väga heast mandariinist väljanokitud seemnest saab tõepoolest kasvatada puukese, mis toas aknalaual sama häid vilju kandma hakkab. Samas pole mul tutvusringkonnas siiski kedagi, kes lõpuks ka omakasvatatud viljadeni on jõudnud – ja ega ma seni isegi. Sidruneid, mandariine ja kinkaneid olen oma puudelt noppinud küll, ent nood on soetatud kas poogituna või siis üles kasvatatud viljuvalt puult võetud pistoksast.

Põhjus on ilmne – seemnest viljadeni kulub ikka päris hea hulk aastaid. Ideaalseis tingimusis on seemnest kasvanud satsuma-rühma mandariinipuu võimeline küll juba viiendal eluaastal õitsema, ent enamasti pole tingimused sugugi ideaalsed. Teised tsitrused nõuavad aega rohkem, ehk isegi kümme-viisteist aastat. Arvestades veel, et ega tsitrusi toas elu ja hea tervise juures ületalve hoida pole põrmugi lihtne, on üsna selge, miks seemnest viljumiseni kasvatatud apelsini-, sidruni- või mandariinipuudest meil kuulda pole. Poogitud või pistoksast üleskasvatatud puu võib aga isegi juba kolmandal aastal õiteni jõuda ning neljandal-viiendal viljub üpris kindlasti. Kuivõrd meil on päris hulk seemikuid ikkagi kasvamas ja et talvekasvuhoone on ka olemas, siis loodame ikka mitme-setme aasta põrast ka niikaugele jõuda, et omal seemnest kasvatatud puu otsast mandariine saaks noppida.

Mille kõigega arvestama peab...

Et sidruni-, apelsini- või mandariinipuuga, olgu siis seemikuna või poogitult, tubastes tingimustes kenasti hakkama saada, peab üsna täpselt teadma, milliseid tingimusi taim vajab. Edasi mõned olulised asjad, millega peab arvestama:

• Sobivaim õhutemperatuur on tsitruste jaoks 25-30 soojakraadi, üle +35° jääb võrsete kasv soiku. Kenasti kasvavad nad ka tavalisel toatemperatuuril, tõsi, mõneti aeglasemalt, aga me ei tahagi ju, et nad toas vohaksid samaviisi nagu Florida või Hispaania istandikes.
• Juurestiku kasvuks ja arenguks on mulla optimaalne temperatuur +26° mõnekraadise kõikumisega siia-sinna.
• Kui mullas on soojust alla +13°, ei toimi juured üldse. Alles siis, kui temperatuur tõuseb üle +18°, hakkab juurestik enam-vähem normaalselt tööle.
• Mulla temperatuur potis on alati madalam kui õhu oma, sest mullapinnalt auruv vesi jahutab seda.
• Tsitrused ei talu ei lubjarikast mulda ega karedat vett.
• Temperatuuril alla +10° lähevad tsitrused puhkeseisundisse. Neid sel temperatuuril ületalve hoides võivad taimed ka pimedas olla.
• Kasvuperioode on tsitrustel aastas paar-kolm ja need ei ole kuigi rangelt meie aastaaegadega seotud.
• Eri liikide ja sortide viljad küpsevad erineva kiirusega: sõltuvalt temperatuurist ja muudest keskkonnatingimustest pool aastat, aasta või isegi kauem.
• Puul võivad korraga olla nii õied, viljahakatised kui ka küpsemas või küpsed viljad.
• Juurestik on tsitrustel üsna õrn ning tundlik vigastuste, kuivamise ja hapnikuvaeguse suhtes.
• Kasvuks ja arenguks vajalik toitainete varu on tsitrustel suuresti lehtedesse talletatud ning nende kaotus on puule seetõttu eriti ohtlik – napib varusid, mille arvel uut kasvu alustada.
• Ohtlikumad ja levinumad kahjurid on kedriklestad ning kilp- ja villtäid. Kui olete nad avastanud, vabanege neist võimalikult kiiresti, olgu siis leebemate loodussõbralike või karmimate keemiliste vahenditega.

Talv on tsitrustele paras katsumus

Talv on tubastele tsitrustele küll väga raske aeg, ent siiski mitte lootusetult. Kõiki nende soove arvestades võib ühel kenal päeval puult aga isegi maitsvaid vilju noppida. Poogitud või pistoksast kasvatatud puud soetades jõuab see aeg kiiresti kätte - teinekord ei pea aastatki ootama! - ent seemikpuuga peab kannatust palju kauemaks jaguma. Seemnest esimeste viljadeni jõuab puuke parimal juhul viia aastaga, ent enamasti läheb paar-kolm korda kauem aega.

Tavaline talvine häda – lehed pudenevad... Vale temperatuurirežiim on valdav põhjus, miks tsitrused lehtedeta jäävad või kogunisti hukkuvad. Ka kahjurid, eriti õigel ajal märkamata jäänud kedriklestad, võivad puu hukutada. Kriitiline aeg on talv, mil toas aknalaual oleva puukese võra on soojas ja üsna kuivas õhus. Mulla temperatuur potis on sel ajal üsna tõenäoliselt alla +18°, mistõttu juured ei saa vett õieti kätte – või üldse mitte, kui sooja on vaevu üle kümne kraadi. Lehtedest aurub vett aga pidevalt. Seda rohkem, mida kuivem on õhk ja soojem ruum, sõltumata sellest, kas juurte kaudu uut asemel tuleb või ei. Kudedes tekib veepuudus. Lõpuks hakkavad lehed pudenema ning kasvataja kiirustab oma lemmikut igaks juhuks “paremini” kastma. Lisaks veepuudusele lehtedes tekib juurtel nüüd veest küllastunud mullas hapnikupuudus ja nad surevad.

Kui hukkunud juurestikuga puu püsibki mõnda aega pealtnäha elusana, on ta päevad ometi vältimatult loetud. Et seda ei juhtuks, on talvel kaval ümber poti kerida jõulukuuse tuled ja neid kogu aeg põlemas hoida – silmal kena vaadata ja juurtel ka mõnusalt soe. Nii võib küll jälle teine mure kaela sadada: puu hakkab kõige pimedamal ja päikesevaesemal ajal kasvama. Nõrga talvise valguse juures sirgunud võrsed on kahvatud ja igerikud ning ega nad hiljemgi õieti kosu. Siin aitab lisavalgustus –taimelambid, mille spekter arvestab just taimede vajadusi. Ideaalne päevapikkus tsitrustele on umbes 12 tundi. Päikesepaistelises jaanuaris-veebruaris on lisavalgust vaja võib-olla mõni tund, väga valgusvaesel ajal oktoobrist detsembrini võiksid taimelambid põleda aga poole ööpäevast.

Võimaluse korral oleks kaval oma tsitrustele pikk talvevaheaeg korraldada, sest ilma pooleteisekuise puhkuseta madalamal temperatuuril tsitrused ei õitse: õiepungade moodustumiseks on vaja umbes 900 tundi, mil temperatuur ei tõuse üle kahekümne soojakraadi. Kui talvituskohas on sooja aga lausa alla kümne pügala, siis pole puudele isegi valgust vaja, kuna nii madalal temperatuuril fotosüntees seiskub ja ainevahetus pärssub tugevasti. Jälgima peab ainult, et muld liiga märjaks ei jääks: kuigi tsitruste juurtele liigne vesi iseenesest väga ohtlik pole, napib liigniiskes mullas hapnikku ja hapnikuvaeguse suhtes on juured üpris tundlikud. Kui sellist külma ruumi pole, võib jahedas talvitumise asendada hoopis kunstliku põuaga soojas toas (mulla temperatuur olgu kindlasti vähemalt +18°): see takistab uute võrsete teket, õiepungade arengut aga stimuleerib sama hästi.

Kunstpõua ajal peab aga üsna valvas olema ja puud kogu aeg jälgima: nii suurt veevaegust ei tohi lasta tekkida, et lehed pudenema hakkaksid (see võib saada saatuslikuks). Muld peaks olema vähemalt pooleteise kuu vältel kuivapoolne, ent mitte kunagi tuhkkuiv. Samas ei tohi mullas ka nii palju niiskust olla, et taim kasvu alustaks – nii jäävad õiepungad kas üldse moodustumata või tekib vaid mõni üksik. Nii jahe talvitumine kui ka põud võivad kesta märksa kauem kui nõutud poolteist kuud – meiegi puud puhkavad tervelt kolmandiku aastast. Veebruari lõpu poole või märtsis, kui päevavalgust on juba märksa rohkem kui südatalvel, võiks puudele halastada ja taastada normaalse kasvurežiimi.

Korraliku väetamiseta ei pääse

Tsitruste puhul on tegemist üsna rikkalikku väetamist ootavate taimedega: varakevadel ja hilissügisel piisab, kui väetada kord kuus, ent intensiivse kasvu ajal on väetist vaja anda kord nädalas või kümne päeva kohta. Muidugi võib kasutada pikaajalise toimega graanulväetisi, see on märksa mugavam. Pika toimega väetist andke kevadel või varasuvel, sügisel enam mitte. Mõistagi ei väetata taimi talvise kasvuseisaku vältel. Parajalt väetatud taimel on ilus roheline lehestik, sidrunipuul veidi heledam, sordist olenevalt võibolla isegi kollakasroheline, apelsinipuul seevastu just hästi tume roheline. Noored lehed on tsitrustel heledamad ja õhemad, vanemad tumedamad ja nahkjamad.

Uue kasvu ilmumisel võiks puudele ergutuseks väetist anda: esimesel korral midagi lämmastikurohkemat, edaspidi aga kindlasti mõnd tasakaalustatud mikroelementidega täisväetist. Hästi sobivad tsitrustele ka orgaanilised väetised (kanakaka jm kuivkompostid, verejahu). Õitsevad ja viljuvad puud vajavad ka suhteliselt palju kaaliumi.

Lämmastikupuudus annab märku kõigepealt sellega, et vanemaid lehti kipub liiga palju kolletuma ja varisema. Mingi osa vanematest lehtedest peabki kollaseks muutuma ja puult langema, ega ükski leht pole ju igavene. Puuduse süvenedes kahvatub kogu lehestik ning kasv jääb toppama ning kui kasvataja mitte midagi ette ei võta, võib puu lõpuks kuivadagi.

Fosforipuudusest annab märku vähene või olematu õitsemine ning noorte lehtede ja võrsete sinakas toon koos kasvupidurdusega. Selge see, et häiritud on taime kogu elutegevus ning et vilju ei tasu sellises seisus puult loota ka kõige parandamatumal optimistil.

Kaaliumivajak avaldub lehetippude ja -servade algul kolletumise ning seejärel pruunistumisena. Noored lehed võivad olla kiprunud ja allapoole kooldunud. Nii nagu kõigi teiste taimetoiteelementide vaeguse korral, nii häirub taime kasv ja areng tervikuna. Kui probleem pikaks ajaks lahendamata jääb, hukkub taim kaaliumipuuduse süveneds paratamatult (kuigi see võib aega võtta).

Rauapuudus annab endast märku esmajoones noortel lehtedel roodudevahelise kloroosina (leherood jäävad algul roheliseks, nende vahelised alad aga kahvatuvad ja lehed võivad lõpuks peaaegu valgeks muutuda). Enam-vähem alati on rauapuuduse põhjuseks kaltsiumi liig mullas (lubjarikas muld ja kare kastmisvesi). Rauapuudus ongi üks sagedasemaid hädasid, mis tsitrusviljalisi kimbutama tükivad.

Ülearune kaltsium ei lase taimel omastada mitmeid tähtsaid toiteelemente (fosfor, kaalium, raud, magneesium), häirides tugevasti normaalset kasvu ja arengut. Seetõttu tuleb kareda veega kastmist kindlasti vältida, kasutades võimaluse korral sademevett (talvel näiteks kasvõi lumesulatusvett). Kuigivõrd on abiks ka vee keetmine. Keedetud vesi tuleb mõistagi maha jahutada ja katlakivil settida lasta.

Kergelt happelise mulla ja pehme kastmisvee kasutamisel ei teki korralikult väetatud taimel toiteelementide puudust mitte kunagi, enamasti saavad probleemid alguse ikkagi liiga karedast kastmisveest – või siis sellest, et väetist ka pikka aega ümber istutamata taimele üldse ei anta.

Istutusmulla saab niidult ja lepikust

Mullasegu tsitruste tarvis olgu kindlasti sõre, nõrgalt happeline ning üsna toitaineterikas. Kel võimalik, kasutagu segus mõnusaks kõdunenud sõnnikukomposti, ent väga hästi sobivad ka müügil olevad kuivkompostid (nt kanakaka). Klassikaline tsitruste mullasegu on kompost, mätta- ja lehemuld vahekorras 1:1:1 (mahu järgi). Kui mättamuld on liialt savine, lisage segusse mahult kümnendiku kuni viiendiku jagu hästi sõredat liiva (nn möll ei sobi sugugi). Mättamulda võib ise valmistada, ent lihtsam on kasutada mullamuttide teenuseid: lopsaka rohukasvuga niitudel üles aetud muld on enamasti sobiv. Parima lehemulla saab aga tihedast lepikust, seal on see tavaliselt väga hea sõmeralise struktuuriga ja viljakas.

Kel selliseid võimalusi pole, võib muretult osta tomatiturvast (kurgiturba pH ei tarvitse tsitrustele kõige sobivam olla). Sellele veerandi jagu sõredat ehitusliiva ja õpetuse järgi kuivkomposti juurde segades saab lihtsa vaevaga tsitruste istutamiseks sobiva segu.

Mida pakuvad aiaärid

Heakene küll, aga kui nüüd tahtagi omale apelsini-, mandariini- või sidrunipuu soetada, siis kust seda saaks?

Sidrunipuid, vahel koguni viljadega, on aeg-ajalt aiakeskustes isegi müügil olnud. Sageli on tegemist sordiga ‘Meyer’ (õigupoolest mitte sidrunipuu, vaid selle ristand apelsinipuuga), mis on keskmisest kapriissem ja kipub talvel toas eriti kergesti lehtedest ilma jääma. Kui teda aga nõuetekohaselt poputada, rõõmustab ta kasvatajat aastaid oma kaunite ja aromaatsete õite ning maitsvate viljadega, mis pole nii tulihapud kui poesidrunid. Vähema vaevaga lepib sidrun ‘Pavlovski’, mis on ilmselt üks kõige kergemini toas kasvatatavaid tsitruseid. Viljad on tal suuremad ja maitsvamad kui poesidrunid ning omakasvatatuna vabad ka igasugustest pestitsiididest ja säilitusainetest.

Kalamondiinipuid (Citrofortunella microcarpa syn Citrus reticulata × Fortunella margarita) pakuvad aiaärid kõige sagedamini, ent nii naljakas kui see ka pole, alatasa hoopis mandariinipuude pähe. Vähemasti on seni kõik “mandariinipuud”, mida Eestis müügil olen juhtunud nägema, osutunud kalamondiinideks. Viljad on neil väljanägemiselt tõesti mandariinid mis mandariinid, ainult et mõrud ja hapud. Kalamondiinipuu toataimena on siiski igati kasvatamist väärt: tal on kaunis lehestik, meeldivalõhnalised õied ja väga dekoratiivsed viljad. Suur voorus on seegi, et kalamondiinid on üsna vähenõudlikud ja tsitruste hulgas ühed vastupidavaimatest. Eriti vahvad on veel kirjulehised sordid.

Tegelikult on mandariinipuud üsna leplikud ning toatingimusis ausalt öeldes vastupidavamadki kui sidrunipuud (v.a sidrun ‘Pavlovski’, mis pole mandariinipuudest põrmugi nõudlikum, pigem vastupidi). Ainuke häda, et kust neid võtta? Euroopa lõunapoolseis riikides on nad vabalt müügil, meil Eestis pole aga paraku kohanud.

Apelsinipuudega on sama lugu - ei olegi neid Eesti müügil näha olnud. Nõudlikkuselt jäävad nad sidruni- ja mandariinipuude vahepeale ning hoolimata tugevamast kasvust saaks neidki tubastes tingimustes edukalt kasvatada.

Greibipuud seevastu on kõigist eelnimetatud tsitrustest piredamad ja veelgi tugevama kasvuga kui apelsinipuud. Seetõttu pole nendega toas just lihtne hakkama saada, kuigi talveaeda sobiksid nad ehk suurepäraselt.

Miniatuursed kinkanipuud, olgu küll, et välimuselt ja mõõtmetelt toataimedeks justkui loodud, on ka parajad pirtsutajad ning algajale tsitrusekasvatajale kindlasti mitte kõige sobivamad. Pealegi pole ka neid õieti kuskilt võtta.

Buda-näsasidrunipuu (Citrus medica var sarcodactylis) on üks vahvamaid ja veidramaid tsitruselisi üldse, mida näinud olen, ja teda on täiesti uskumatul kombel isegi meil Eestis osta saanud. Igaljuhul on Tallinna Botaanikaaias kasvav puu kohapeal soetatud. Vilju kutsutakse sel botaanilisel kurioosumil budakämblaiks - ja tõepoolest, inimese kätt see vili väga meenutabki. Tegelikult on budakämblail erinevaid vorme, pildil on näha kõige tüüpilisem. Enamasti on viljad seemneteta ja ka viljaliha puudub, mõnede vormide viljad sisaldavad siiski ka seemneid. Peale selle, et vilju on kena vaadata, on neil ka tugev ja meeldiv lõhn ning neist saab sukaadi valmistada. Ilmselt poleks vist üldse vaja mainidagi, et mitmel pool idamaades on viljadel veel religioosne tähendus. Näiteks Hiinas sümboliseerivad budakämblad õnne, tervist ja pikaealisust ning sageli viiakse neid templitesse ohvrianniks.

Poest ei saa? Kasvatame seemnest ise!

Kui peamine eesmärk pole apelsini- või mandariinipuult kiiresti vilju saada, siis on puu seemnest kasvatamine mõistlik lahendus. Seda enam, et hoole, armastuse ja teadmistega hellitatud taimelt võib lõpuks ka tõepoolest maitsvaid vilju oodata. Pealegi on seemnest sirgunud puu kohe algusest peale olnud sunnitud leppima tubaste tingimustega ning kasvab seetõttu veel pareminigi kui lõuna pool kasvuhoones poogitud ja üleskasvatatud taimed.

Tsitruste seemned kaotavad peale läbi kuivamist idanemisvõime ning seetõttu külvatakse nad kohe pärast viljast eemaldamist. Kiiremini idanevad nad 25-30 soojakraadi juures, eriti kui enne mulda torkamist seemne välimine kest eemaldada (ettevaatlikult, et seemet ei vigastaks). Nii võivad taimed isegi vähem kui paari nädalaga tärgata, jahedamas ja kesta eemaldamata kulub teinekord aga paar kuud, enne kui tsitrusehakatised nina mullast välja tihkavad torgata. Kui ühest seemnest tärkab rohkem kui üks taim, siis on esimene tõuse igal juhul samast sordist, millelt seeme pärit; kui aga vaid üks ja ainuke, siis ei saa sellega kindlalt arvestada. Kui ikka on tõsine plaan endale aastateks üks-kaks tsitrust tuppa kasvama saada, siis on mõistlik külvata igal juhul rohkem kui vaid paar seemet: päris kindlasti ei ole kõik seemikud ühtviisi varmad aknalaual kasvama. Kui neid on palju, siis saab valida, millised lõpuks kasvama jätta.

Esimesed paar talve võiksid seemikud soojas olla ja lisavalgustust saada, edaspidi ei teeks paha talvitumine jahedas (+7°- +10°) või soojas (muld vähemalt +18°) ja valges, ent üsna kuivas. See aeglustab kasvu ja kiirendab seemiku jõudmist viljakandeikka.

Vahel on seemikud väga vibalikud ega taha sugugi haruneda. Siin aitab ladva näpistamine, ilmselt on seda vaja korduvalt teha. Kui on tekkinud külgharud, tuleb mingil hetkel harunemise soodustamiseks nendegi tipud ära näpistada. Iga kasvulaine ajal võiks taime selle pilguga vaadata ja võrsetipud üsna varakult ära näpistada - nii saab kompaktsema ja tihedama võra.

Juveniilne periood (aastad, mil seemikpuu ei ole suuteline õiepungi moodustama) on tsitruste eri liikidel erineva pikkusega, soodsates tingimustes tavaliselt 5–8 aastat. Kehvades oludes virelenud seemikutel kulub viljumiseni 10 ja enam aastat, võibolla isegi paarkümmend.

Kõige varem jõuavad kandeikka satsuma-mandariinide ja mõnede mandariinihübriidide seemikud – tihti juba viie aastaga, teiste tsitruste seemikutel läheb kauem. Kurioosumina annavad juhtvõrse tipus esimese ja pikaks ajaks ka ainukese õie lausa esimesel või teisel eluaastal üsna sageli greibiseemikud. Ent see ei tähenda nende puhul viljakandeikka jõudmist, milleks kulub veel oma 4–6 aastat.

Tegelikult on meeldiva lõhnaga tsitrused, eriti sidrunipuud, head kaaslased ka siis, kui nad vilju ei kanna: lehtedes on neil rikkalikult eeterlikke õlisid, mis vähehaaval toaõhku hajudes (isegi taime puudutamata) toimivad ühtaegu nii fütontsiididena, hävitades võimalikke haigusetekitajaid, kui ka tasuta aroomiteraapiana. Tõsi, nina nii tundlik pole, et toa teises otsas sidrunilõhna tajuks, ent puud kasvõi kergelt riivates on lõhna tunda küll – rääkimata sellest, kui noppida leht ja seda pisut mudida.

Nii... seeme on tärganud, millal saaki saab?

• Korjake seemned võimalikult maitsvatest viljadest.
• Külvake nad kohe peale viljadest eemaldamist.
• Kui esimene lehepaar on korralikult välja arenenud, istutage tõusmed eraldi pottidesse, sest kaua koos kasvanud seemikute juured lähevad nii läbisegi, et nende lahtiharutamine vigastusi tekitamata on peaaegu võimatu.
• Esialgu jätke alles hulga rohkem taimi kui teil pärast tegelikult vaja on.
• Hoolitsege taimehakatiste eest korralikult – muld, väetamine, kastmine ja valgus, kõik olgu paigas.
• Kehvemini kasvavaid – kahvatulehiseid või muidu igerikke – praakige taimede sirgudes järjest välja, kuid arvestusega, et esimeseks talvitumiseks jääks alles võimalikult palju ilusaid ja väga ilusaid taimi.
• Kasvuperioodil näpistage võrsete tippe pikkuskasvu piiramiseks ja harunemise soodustamiseks (seemikutel moodustuvad õiepungad reeglina alles 5. või 6. järgu külgokstele; selgituseks – tüve järk on 0, tüvelt harunevad 1. järgu oksad, neilt 2. järk jne).
• Peale talvitumist jätke alles need, mis kõige paremini talve üle elasid: kenade roheliste lehtedega tugevad taimed. Võimaluse korral ikka veel paar-kolm korda rohkem kui tegelikult vaja läheb.
• Peale teist, või veel parem, kolmandat talvitumist võite teha lõpliku valiku, eelistades väiksemate ogade, suuremate ja tumedamate lehtede ning lühemate sõlmevahedega hästi talvitunud puuhakatisi.
• Alates kolmandast talvitumisest hoidke seemikuid vähemalt paar kuud nii, et madalaim talvitumistemperatuur oleks kindlasti alla +10° ja kõrgeim mitte üle +20°.
• Hakake külgoksi painutama rõhtsamaks ja isegi rippu, kui te seda juba varem teinud pole; ärge kärpige võrseid, näpistage vaid liiga pikaks kippuvate võrsete tippe. Ülearused oksad, mis võra liiga tihedaks teevad, lõigake välja.
• Kombineerige kunstlikku põuda jahedas talvitumisega: kõigepealt hoidke puid novembris-detsembris soojas ja valges, ent üsna kuivas, seejärel jaanuaris-veebruaris jahedas (+7°...+10°). NB! Muld ei tohi olla tuhkkuiv ei soojas ega jahedas! Puud peavad oma lehestiku suures osas säilitama, kuid aeg-ajalt mõni üksik langev leht on täiesti normaalne nähtus.
• Viljakandeea lähenemisest annab märku uute ogade arvu ja suuruse vähenemine

Ärge laske pead norgu, kui peale viit või kuut aastat ei ole õisi ikka veel näha – kui teil on õnnestunud oma puu(d) kõik need aastad terve(te) ja tugeva(tena) hoida, ei ole ka õitsemine ja viljad enam kuigi kaugel!

Huvitavaid linke tsitruste teemal:

Citruspages

Rikkalikult asjalikku teavet inglise ja soome keeles

Citrus Growers Forum

Tsitrusehuviliste üleilmne inglise keelne foorum

Petr Broža sordikogu

Tšehhi tsitrusekollektsionääri veebisait inglise ja tšehhi keeles

Citrus Variety Collection

University of California Riverside tsitruste sorte tutvustav sait

Rhyne Horticulture Finger Lime Nursery

Sõrm-pisilaimi sorte turvustav Austraalia sait

Sex, Seedlessness, and New Varieties

Pisut tarka inglise keelset juttu mandariinidest

---

---

Viinamarjakasvatuse perspektiivist Eestis

Eesti on kõige põhjapoolsem riik, kus avamaaviinamarju kogu territooriumil kasvatada saab ja oskusliku sordivaliku korral tuleb sellega toime iga huviline. Tõsi, paremini tuleb avamaaviinamarjakasvatus välja siiski Kagu- ja Lõuna-Eestis, läänerannikul ja saartel. Viinamarjakasvatusel on meil juba päris pikk ajalugu, kuid üsna tavaliseks koduaiast nopitavaks marjaks on see kultuur siiski alles viimasel paaril aastakümnel saanud. Viinamarjakasvatust on kindlasti edendanud asjaolu, et juba varem tuntud talvehellade ja haigusõrnade euroopa viinapuu sortide kõrval kasvatatakse nüüd palju Lätist ja Venemaalt pärit märksa vastupidavamaid ja saagikamaid ristandsorte.

Traditsiooniliste viinamarjamaadega Eesti ei võistle ega hakka ka kunagi võistlema. Samas on meil lõunamaade ees eeliseidki: kuigi Eesti kliima on viinapuudele ebasoodus ja sorte, mis meie kliimasse sobivad, on vähem, saame meie oma viinamarjad kätte ilma ränga mürgitamiseta. Ei sobi ju Eesti ilmaolud ka neile haigustele ja kahjuritele, kes end lõunas nii mõnusalt sisse seadnud on ja kelle vastu seal mitu korda kuus tõrjet teha tuleb. Tihti ei saa vähegi tundlikumad inimesed poest ostetud viinamarju üldse süüa, sest nende organism lihtsalt ei talu kõike seda 'keemiat', mis pritsitud marjadesse paratamatult jääb.

Õigupoolest pole Eestis omakasvatatud viinamarjad mitte ainult märksa tervislikumad, vaid tihti ka hoopis maitsvamad kui poest või turult pärit importkraam. Traditsioonilistes viinamarjamaades kasvatatakse peaaegu ainult euroopa viinapuu sorte, mille maitsegamma on tuntavalt vaesem kui meil levinud ristandsortidel. Ei ole ka lõunamaine viinamari alati magusam: olenevalt sordist ja kasvutingimustest, võib meilgi kasvatada viinamarja, mille suhkrusisaldus üle kahekümne protsendi ulatub. Nii magus mari on mõnele isegi liiast, ka viis-kuusteist protsenti suhkruid on lauaviinamarja jaoks juba piisavalt hea. Magusus sõltub eelkõige happe- ja suhkrusisalduse suhtest - mida väiksem see on, seda magusam mari tundub. Küpsetes viinamarjades on viinamarjasuhkrut (glükoos) ja puuviljasuhkrut (fruktoos) enam-vähem pooleks, tooretes on ülekaalus glükoos ja üleküpsenuis fruktoos. Orgaanilistest hapetest on ülekaalus muidugi viinhape (koos piimhappega), sidrunhapet on marjades juba märksa vähem.

Avamaale sobivaid sorte küll meil ülearu palju pole, ent juba kütteta kilehoone jaoks ulatub sordivalik vaat et rohkem kui sajani, mille hulgast iga inimene, kes üldse viinamarju sööb, kindlasti omale lemmiku või isegi mitu leiab. Ka tuleb Eestisse uusi sorte aasta-aastalt juurde ning ilmselt pole enam mägede taga aeg, mil levima hakkavad juba meil siin kohapeal aretatud sordid. Näiteks on meie viinamarjakasvatuse vast kõige tuntumal kujul Jaan Kivistikul nii mõnigi huvitav seemik, samuti nagu Aili Kivistikul Roogojalt ja Lija Kaskal Võrumaalt. Tegelikult on Eestis nüüdseks juba mitmeid avamaa viinapuuistandikkegi rajatud - Lõuna-Eestis ja Saaremaal. Siiski ei maksa avamaalt suurt ja magusat lauamarja väga loota - avamaasordid on reeglina väikeseviljalised.

Viinapuu on õigupoolest Eestis juba vaat et sama populaarseks kultuuriks kujunemas kui tomat, kuigi praegu veel istutatakse viinapuid rohkem avamaale müüri või seina äärde. On ehk põhjus selles, et lõikamata viinapuu ummistab kasvuhoone kiiresti, andmata seejuures kvaliteetset saaki? Ka vajab viinapuu veidi kõrgemat kasvuhoonet, madalamas kui 2,5 meetrit on tugevama kasvuga sorte raske kasvatada. Tegelikult saab aga viinapuuga hakkama igaüks, kes roosi ja tomatiga toime tuleb. Usutavasti rajatakse tulevikus - ja mitte väga kauges! - Eestisse päris mitmeid lauaviinamarja istandikke. Lõuna-Eestis on juba mitu suurt kasvuhoonet viinapuid täis istutatud ja meilgi siin Saare-Tõrvaaugu aiandis on plaan lauaviinamarja müügiks kasvatama hakata.

Järgnevad viinamarjakasvatuse teemalised kirjutised on aastate jooksul Saare-Tõrvaaugu aiandi aedniku Harri Poomi sulest mitmetes ajakirjades-ajalehtedes ilmunud (või viinamarjahuviliste koosistumistel ette kantud). Veebiversioonis avaldamiseks on neid küll siit-sealt pisut kõpitsetud, kuid suuri muudatusi pole siiski tehtud. Loodame, et huviline leiab siit vajalikku ja huvitavat teavet ning saab julgustust omalegi viinapuude istutamiseks - kui ta seda juba muidugi teinud pole.

Viinapuud ärkavad talveunest

Esimene kevadine töö, mis viinapuude juures ette võtta tuleb, on talvekatte eemaldamine. Liiga vara seda teha ei maksa, enamasti on aprilli teine pool paras aeg: tavaliselt on ilmad siis juba piisavalt soojad, kuid soe pole siiski veel kaua kestnud. Selleks tööks peaks valima soojemapoolse sombusevõitu päeva või õhtupooliku ning kogu katet ei maksa ka korraga maha võtta. Kui aga ilmad alles väga külmad, jäägu talvekate veel peale. Viinapuu peaks katte alt vabaks saama siiski enne, kui pungad liikvele lähevad: kasvu alustanud pungad on väga haprad ning murduvad kergesti.

Esmast aimu sellest, kuidas taim talvele vastu pani, saab kohe peale talvekatte eemaldamist. Talveks kaetud viinapuudel pungade külmumise ohtu õieti pole, kuid umbselt ja liiga soojalt kinni maetud okstel võivad pungad ära haududa ja hallitama minna. Sealt muidugi võrset loota ei maksa – või kui, siis ainult juhul, mil mõni asenduspungadest kogemata kombel siiski veel elus on. Hävivad talvel ka korralikult korgistumata võrsed, ükskõik kui hästi või halvasti viinapuu talveks kaetud on.

Lõigatud peaksid viinapuud juba enne talveks katmist olema, kuid kui see töö sügisel tegemata jäi, võib asja patuga pooleks ka kevadel ette võtta. Tagajärg on muidugi tugev mahlajooks, mis noort või nõrka taime liialt kurnata võib. Vanema ja tugeva taimega ei juhtu aga midagi hullu, lõunapoolsetes maades viinapuid enamasti just kevadel lõigataksegi - väidetavasti olla sügisel lõigatud viinapuud külmakartlikumad. Mõne pisara poetavad tegelikult ka sügisesed lõikehaavad, kuid see on normaalne nähtus ning igas eas viinapuule täiesti ohutu. Kui tingimata kevadel vaja lõigata (kas ei pannud sügisel keegi kätt külge või talvitus taim halvasti), siis on mõistlik oodata, kuni võrsed vähemalt 5...10 cm pikkuseks saavad ning alles siis oksakäärid kätte võtta - siis pole enam suurt mahlajooksu karta. Tõsi, noored võrsed on viinapuul häbemata haprad ning toimetama peab seetõttu väga ettevaatlikult.

Mahlajooks ongi esimene märk sellest, et muld on juba piisavalt soe ning taim kasvu alustamas. 'Nutma' kipuvad ka sügisel lõigatud oksad, ent mitte kuigi tugevasti ja ka mitte kuigi pika aja jooksul. Mõni aeg peale mahlajooksu algust hakkavad paisuma ka pungad, mis esialgu mõnusalt karvaseks muutuvad. Veidi hiljem ilmuvad neist helerohelised kiiresti edenevad võrsed. Tavaliselt hakkab algul arenema üks võrse, mõnikord ka kaks või rohkem. Reeglina on mitme võrse korral üks teistest selgelt arengus ees ja tugevam, kuid vahel on võrsed ka ühetugevused. Sel juhul on põhipung talvel hävinud ning võrsed asenduspungadest arenema hakanud. Põhivõrse kõrvalt võib nõrgema kohe varakult ära murda, kuid ühetugevuste paarisvõrsete korral peaks ootama, kuni on näha, milline võrse viljakas on. Asenduspungadest kasvanud võrsed on tihti viljatud (mõnel sordil alati) ning kui neil õiekobarad moodustuvadki, siis on need väiksemad kui põhivõrsel.

Üheaastased viljaoksad seotakse tavaliselt rõhtsalt, siis kasvab välja enamik hästi talvitunud pungadest. Lühikesi viljaoksi (2...4 pungaga) muidugi ei anna rõhtsaks painutada - ent selle järele pole ka tarvidust, kuna neil puhkevad enamasti kõik pungad igast asendist. Püstistel ja ka rohkem kui 30 kraadi kaldu võrsetel hakkavad esimesena kasvama ja arenevad ülejäänuist märksa kiiremini paar-kolm ülemist punga, kusjuures madalamal paiknevad võivad üldse uinuvasse olekusse jääda. Mõnikord lastakse võrsetel mahapainutatud okstel arenema hakata enne, kui oks õigesse asendisse tõstetakse, sest siis on tarvidusel viinapuud öökülmade eest lihtsam kaitsta. Taime rohelised osad, s.h ka tugevalt paisunud pungad ei talu miinuskraade üldse ning kuigi viinapuu ajab külmavõetud võrsete asemele asenduspungadest uued, võib öökülmade tõttu saagist ka päris ilma jääda: juhtuvad sügisesed hallad varem tulema, kui mari valmis saab, ongi saagilootus lõplikult kustunud. Pealegi on saak asendusvõrsetelt igal juhul väiksem ning valmib hiljem – kui üldse valmida jõuab.

Enamasti seotakse aga üheaastased viljaoksad õigesse asendisse kohe, sest noored intensiivselt kasvavad võrsed kinnituvad oksale väga nõrgalt ning võivad juba kergel puudutusel lahti murduda. Tegelikult võib mõni võrse isegi vaid omaenese raskuse tõttu küljest pudeneda. Kasvuhoones kasvavad taimed on öökülmade eest üldiselt hästi kaitstud (vaid väikese mahuga ja madalad kilehooned lasevad vähegi krõbedama halla taimede kallale), mistõttu seal on mõistlik viljaoksad varakult, enne pungade paisumist paika sättida. Avamaal seina ääras kasvavad viinapuud vajavad aga kõige tõenäolisemalt öökülmade eest katmist, nii et seal tasub kaaluda ka viljaokste hilisemat õigesse asendisse sidumist.

Võrsete kasvu algus on ühtlasi ka paras aeg viinapuude väetamiseks. Kui kasutada on koduaia kompost või kõdusõnnik, siis muud rammu neile vaja polegi. Värsket sõnnikut panna ei maksa, selles on liialt palju lämmastikku. Küll võib taimi kasta virtsaveega, kui näha on, et võrsed kahvatud ja kidurad kipuvad olema. Virtsavee asemel on põdurale taimele kevadiseks kasvuergutuseks hea ka kastmine ammooniumsalpeetri või mõne muu lämmastikurohke väetise lahusega (tubli supilusikatäis ämbri vee kohta). Kui kõik eeltoodud toimingud tehtud, võib viinapuu rahus kasvada, kuni õied puhkema hakkavad. Siis on jälle hoolast aednikku vaja, kes taimele käe külge paneks – aga sellest suvise lõikuse teemas.

Suvine lõikus

Kui viinapuud ikka marja pärast pidada, ei pääse suvise lõikuseta. Ülearused (eelkõige viljatud) võrsed peaksid juba enne õitsemist välja murtud olema, kuid kui ei, siis on õite puhkemise algul veel viimane aeg seda teha. Õitsvatel võrsetel on juba kindlasti moodustunud ka ennakvõrsed, mis nüüd väga kiiresti kasvavad. Nende kasvu on vaja kindlasti piirata – muidu muutub taim liiga tihedaks.

Erinevalt tomatist ei murta viinapuul ennakvõrseid täiesti välja, vaid neil näpistatakse latv peale esimest või teist lehte ära. Allesjäänud võrsejupp kaitseb talipunga (seda, millest järgmisel aastal viljakandev võrse areneb) puhkemise eest ning soodustab selles õiealgmete moodustumist. Niisugune ennakvõrsete kärpimine kestab tegelikult kogu suve, kolm-neli korda kuus. Jääb see töö tegemata, ei maksa suurt saaki loota: viljastumine on tihedas lehemassis nigel ning marjade kasv kesine, ka hilineb saagi valmimine. Mõned sordid kalduvad õitsema nii rikkalikult, et kui kõik kobarad alles jätta, ei jõuagi taim saaki õieti valmis kasvatada: marjade küpsemine hilineb ja magusaks nad ka ei lähe.

On sorte (nagu näiteks Aljošenkin), mille võrseile ei maksakski üle ühe õiekobara jätta. Enamik sorte siiski nii suure kobaraga pole ning neile võib igale viljuvale võrsele rahulikult kaks kobarat jätta. Tarvidusel eemaldatakse võrsel ülemine õiekobar, sest alumised on üldjuhul suuremad. Õitsemise algul võiks ära näpistada ka viljuvate võrsete ladvad ning kogu võrsel kõik ennakvõrsete tipud: siis kuluvad toitained mõnda aega vaid õite peale ning paranevad viljastumine ja selle tulemusena tekkinud viljahakatiste kasv. Oluline on see võrsetippude näpistamine just kehvema viljastumisega sortide puhul - "Guna" ja "Madeleine Angevine" näiteks.

Tihti on kiiresti kasvavatel võrsetel näha läbipaistvaid 'pisaraid', mis esmapilgul mingi kahjuri munadena paistavad. Mõne aja pärast võivad need ka krimpsu tõmbuda ning tumedaks muutuda. See on normaalne nähtus ning viinapuule mingit ohtu ei kujuta. Pigem näitab see, et taim on väga heas kasvujõus. Märjema mulla ja suurema õhuniiskuse korral võivad viinapuulehed 'nutma' hakata, ent seegi on viinapuu normaalne eluavaldus, mille üle kurvastamiseks põhjus puudub.

Vahel tekkivad viinapuuväätide sõlmekohtadesse õhujuured (nt sordil Swenson Red), eriti kui õhuniiskus on suur. Seegi ei tee midagi halba. Niisugused õhujuured lubavad viinapuud kergesti paljundada: tarvitseb õhujuurtega varreosa kasvuturbasse pakkida (näiteks kile abil) ja kasvuajal hoolitseda, et turvas läbi ei kuivaks, saab sügiseks väga ilusa tugeva taime, mis võib juba järgmisel suvel viljuda.

Uinuvatest pungadest kasvab suve esimesel poolel tihti veelgi võrseid välja. Need on aga enamasti nõrgukesed ja kuigi mõnel juhul võivad ka õitseda, tuleks nad siiski välja murda: olulist saagilisa neilt niikuinii ei saaks. Ja seegi saaginatuke ei jõuaks hilisematel sortidel enamasti valmida.

Ennakvõrsete näpistamine jätkub kogu suve, seni, kuni ennakvõrseid veel tekib. Tekib neid aga kogu intensiivse kasvu ajal. Juhtub taim olema väga tugevasti tagasi lõigatud (nt paratamatult peale ulatuslikumat talvekahjustust) või on väetamisega üle pingutatud, võib viinapuu vaid kuu ajaga nii metsa kasvada, et tekkinud sasipuntra lahtiharutamine lausa pool päeva võtab. Õigel ajal kärpimata ennakvõrsed hakkavad ka ise 2. järgu ennakvõrseid kasvatama ning mida aeg edasi, seda hullemaks asi läheb... Samas ei nõua iga nädala või pooleteise järel taime ülevaatamine ja vajadusel võrsete kärpimine ei kuigipalju aega ega ka tööd ülearu palju.

Suve teisel poolel peaks aga pilku juba ka marjadel hoidma – varasematel sortidel (Zilga, Guna, Jubileinaja Novgoroda, Kuzminski sini jt.) hakkavad marjad värvi muutma ja pehmenema kilehoones juba juuli lõpu poole, avamaal ehk veidi hiljem. See on paras aeg viinapuul ka lehti harvendada – eemaldada järk-järgult võrsel kobaratest allpool olevad ning ka mõni kobarate kohalt. Nii pääsevad õhk ja päike marjadele paremini ligi, mis soodustab marjade varasemat ja ühtlasemat küpsemist ning tõstab vastupanu seenhaigustele. Ka koguneb päikese käes valmivatesse marjadesse rohkem suhkruid, mistõttu mari saab magusam.

Juba pehmenenud marjad, eriti sordil Guna, on tundlikud liigniiskuse suhtes: üks tugevam sadu ja suur hulk marju ongi hukas. Lõhenenud marjad tabanduvad väga kergesti hahkhallitusest ning kui juba ükski mari kobaras on hallitanud, levib tõbi kiiresti üle kogu kobara ja suudab rikkuda isegi terve saagi, kui midagi ette ei võeta. Nii et lõhenenud marjad tuleb kohe välja nokkida. Mõnel sordil (nt Jokke ehk PRK 13-32) võib aga kobar nii tihe olla, et marjad lihtsalt pressivad üksteist suuremaks kasvades katki. Sellisest kobarast lõhki pakatanud marjade kätte saamine polegi nii lihtne, pealegi kinnituvad alles pooltoored marjad viljarao külge üsna tugevasti. Peeneotsalistest pintsettidest saab siiski abi, peab ainult jälgima, et terveid marju ei vigastaks.

Augusti lõpuks on viinapuu võrsete hoogus kasv juba tasapisi vaibumas. Sellest annab tunnistust võrsetippude sirgenemine: kuni võrse intensiivselt kasvab, on võrsetipp kas lausa keerdus või vähemalt konksjas. Kasvu vaibudes kõverus aga järjest väheneb ning kui võrsetipp on end lõpuks peaaegu sirgu ajanud, on hoogsa kasvu faas läbi ja käes paras aeg võrset mõne sõlmevahe ulatuses tagasi lõigata. See soodustab võrsete paremat korgistumist (ja seega ka kogu taime edukamat talvitumist) ning kiirendab ühtlasi mõnevõrra marjade valmimist. Liiga vara ei või aga võrsete latvu siiski ära lõigata – võib juhtuda, et siis hoogustub hoopis ennakvõrsete kasv ning korgistumine ja marjade valmimine vastupidi loodetule koguni hilinevad.

Põhiline saagi valmimise aeg meil kasvatatavatel sortidel on august ja september, katmikalal mõistagi varem ja avamaal hiljem. Marjade valmimine sõltub muidugi sordist ja kasvukohast (avamaal või katmikalal nt), aga ka muist tegureist: ilmadest, väetamisest, lõikamisest... Küpsuse lähenemisest annab märku marjade värvuse muutumine (tumedaviljalistel sortidel) või nende pehmenemine (kõigil sortidel).

Saagi koristamisega üldiselt kiirustada ei tasu, sest mida kauem mari põõsal ripub, seda magusam ta lõpuks saab. Tõsi, osa sortidest kipub täisküpsuse saavutamise järel kiiresti riknema või maitses kaotama: 'Kuzminski sini' lõheneb ja läheb käärima või hallitama, 'Zilga' kaotab hea maitse, 'Edelweiss' muutub väga vängeks... Seevastu näiteks Supaga, Somerset Seedless ja Jokke lähevad aina magusamaks. Viimane nimetatuist ongi juba ammu täiesti pehmena veel hulk aega söömiseks liiga hapu, sest suhkruid kogub ta aeglaselt. Õigupoolest määrab viinamarja maitse mitte niivõrd suhkrusisaldus kuivõrd suhkrute ja hapete vahekord: mõni sort tundub juba 14...15% suhkrusisalduse juures väga magus (tänu vähesele happesisaldusele), teine on veel 18% suhkru juures hapu. Üks sorte, mis juba pooltoorenagi magus, on Krasavets.

Pookimine rohelise võrsega

Võib juhtuda, et olete tüdinud oma viinapuust ja tahate sellist nagu naabril – suurema vilja ja parema maitsega. Kaevaks enda oma üles ja istutaks uue asemele – aga naaber sorti ei tea ning tegelikult ei tarvitse uus taim vana koha peal ka kasvama minna. Siis ei jää muud nõu kui proovida viinapuu ümber pookida. Ega see nii keeruline olegi, vaja ainult natuke pealehakkamist.

Vaatame samm-sammult, mida ja kuidas teha:

• tooge naabri käest paar-kolm värsket võrset ning pange need otsapidi vette
• valige oma põõsal välja üks ilus tugev oks, millest edaspidi uus põõsas kujundada; murdke sellel ära kõik alumised võrsed ning jätke alles vaid paar ülemist
• kärpiga allesjäänud võrseid altpoolt lugedes neljanda või viienda lehe alt nii, et peale viimast lehte jääks vähemalt 3 cm varrejupp
• lõigake žiletiteraga too 3 cm varrejupp 2...3 cm pikkuselt pikuti lõhki
• lõigake naabrilt toodud võrsel 3...4 sõlmega ladvaosa ning eemaldage lehed (päris tippu jäägu noor lehehakatis alles); alumisest sõlmest allapoole peaks jääma 2...3 cm varrejupp
• lõigake žiletiteraga lehtedeta poogendi alumine ots kiilukujuliseks; lõiked peaksid mõlemalt poolt ulatuma esimese sõlmekohani
• asetage poogend pookealusele (teie viinapuu) tehtud lõhesse nii, et poogendi sõlmekoht jääks just pookealuse tipu lähedale; tarvidusel saab pookealusel veel lõiget sügavamaks teha
• siduge ettevaatlikult, kuid piisavalt tugevasti pookekoht kinni nii, et pookimislõiked oleksid kogu ulatuses kaetud; sidumiseks sobib väga hästi spetsiaalne pooketeip, kuid saab ka õhema kile ribaga (võib katsetada nt. toidukilest lõigatut)
• kaitske poogendit kuivamise ja ereda päikese eest: peitke poogend väikesesse läbipaistvasse kilekotti (nii, et kilekott vahetult poogendi vastu ei puutuks) ning sättige viinapuu teised võrsed päikesevarjuks
• kindluse mõttes pookige ümber mõlemad pookealuse võrsed

Kui pookimine korda läks, võib paari-kolme nädala pärast oodata poogendi kasvu algust. Ümberpoogitud oksal ei tohi lasta tema oma võrseid kasvada, need tuleb kohe eemaldada. Kui pookisite ümber ühe oksa, võiks lasta järgmisel aastal kasvada veel paaril ümberpookimata oksal ka ning alles siis, kui poogendist saab soovitud suurusega põõsa kujundada, võib kõik ülejäänud oksad eemaldada. Tegelikult võib ümber pookida korraga ka mitu oksa ning poogendid ei pea seejuures sugugi ühest sordist olema. Nii et mingi kunst ei ole ise omale viinapuu perepuu pookida!

Sügislõikus

Kujunduslõikus on üks olulisemaid töid viinapuu juures . Kuigi näppimist tahab viinapuu kogu suve, on põhilõikuse aeg meie kliimas siiski hilissügis alates kolmandast nädalast peale lehtede langemist. Olenevalt aastast ja kasvukohast jääb see aeg oktoobri lõppu, novembrisse või isegi detsembrisse. Väljakujunenud täiskandeeas põõsalt tuleb sügisel ära lõigata sama palju, kui suvel juurde kasvas. Nooremaid taimi - neid, mis soovitud suuruseni veel kasvanud pole - lõigatakse muidugi vähem.

Joonistel on näha erinevaid võimalusi viinapuude kujundamiseks. Talvekatet vajavatele sortidele (just neid on meil aga paraku suur enamus) sobib joonistel näidatu vaid siis, kui kujundame viinapuule talveks maha painutamist võimaldava längus tüve.

joonised on raamatust "Growing Grapes in Minnesota"

Saagi suurus ja eriti kvaliteet sõltuvad tugevasti sellest, kui palju võrseid, sealhulgas viljakandvaid, põõsale üldse jätta. Jääb neid liiga palju, ei kasva mari suureks ega saa magusaks. Jääb neid liiga vähe, hakkavad võrsed marjade arvelt liigselt vohama ning järgmiseks aastaks ei moodustu piisavalt hästiarenenud õiepungi. Paras võrsete arv sõltub nii sordist, kliimast kui agrotehnikast, nii et ega täpselt öelda ei saagi, mitu võrset ja kui pikalt peale sügislõikust alles peab jääma. Täiskasvanud keskmise tugevusega viinapuul võiks peale sügisest lõikust jääda talvituma 35...45 punga, nõrgema kasvuga sortidel vähem ja tugeva kasvuga sortidel rohkem. Allesjäävate üheaastaste okste arv sõltub nende pikkusest: sama pungade arvu juures jääks pikemaid võrseid vähem ja lühemaid rohkem. Kõigepealt eemaldatakse muidugi peened ja lühikesed oksad täielikult, seejärel tugevamate okste korgistumata osa ning allesjäänute hulgas tehakse valik. Paremat saaki võib loota keskmise jämedusega ja mõõdukalt jämedamatelt okstelt, väga tugevad oksad ei tarvitse kuigi viljakad olla.

Oma majapidamises oleme viimasel paaril aastal jätnud igale taimele vaid paar tugevat ja pikka (enam-vähem 2 m pikkust) viljaoksa, mille kevadel rõhtsalt ühele maapinnast ligikaudu 1 m kõrgusel paiknevale traadile kinnitame. Viljakandvaid võrseid oleme lasknud kasvada kuni tosinajagu meetrile ja et meil kilekasvuhoones on taimed paarimeetrise vahega istutatud, jääb igale viinapuule 18...24 viljavõrset. Pungi on kahel paarimeetrisel oksal küll rohkem, ent ülearused võrsed murrame juba varakult välja. Kui viinapuul juhtub rohkem kasvuruumi olema, siis võiks peale sügisest lõikust taimele jääda näiteks 4 tugevat üheaastast oksa pikkusega 1...2 m. Avamaal korgistuvad võrsed aeglasemalt, seega ei saa seal kaugeltki alati nii pikki üheaastasi oksi jätta. Eks siis tuleb lihtsalt allesjäävate okste arvu suurendada.

Suurema ja magusama marja saamiseks võiks viinapuule rohkem vana, mitmeaastast puitu jätta. Ega siis lõunamaised viinamarjakasvatajad ilmaasjata viinapuule tüve ei kujunda! Meil saaks samamoodi – ainult et istik tuleks siis kohe algul viltu (maapinnaga 30...45 kraadise nurga all) istutada. Sel juhul saab ka vana taime päris jämeda tüve kergesti vastu maad painutada ja talveks kinni katta. Pealegi on vanema puidu külmakindlus parem. Järgmise aasta viljaoksad kujundame sama aasta viljaoksa esimesest (või paarist) tugevamast võrsest. Eestis levinud sordid on enamuses vähenõudlikud ja viljakad ning neil moodustub palju õiepungi ka võrsete kõige alumistes osades, mistõttu viljaoksad võivad jääda isegi vaid 2...4 pungaga. Lühematelt viljaokstelt saab muuhulgas ka suurema marja ja kobara.

Head saaki ei saa lõikamata ja hoolitsemata viinapuilt. Kuigi päris mitu sorti, nende seas ka Eestis vaieldamatult popim 'Zilga', kasvavad ja viljuvad ka üsna metsikult, on ilusa, suure ja maitsva lauaviinamarja jaoks oluline

• võrsete ja õiekobarate arvu normeerimine (sõltuvalt sordist ja põõsa tugevusest)
• vana mitmeaastane puit (pikk längus tüvi)
• väetamine eelkõige orgaaniliste väetistega (kõdusõnnik, kompost)
• soojad ja kuivad ilmad saagi valmimise ajal
• piisavalt - kuid mitte üleliia! - soe ja kuiv talvekate

Paljude viinapuusortide üheaastased oksad ja pungad võivad kahjustuda, kui temperatuur langeb alla paarikümne külmakraadi (juured taluvad vaid -10...-12). Seega vajab enamus sorte kindlasti talvekatet. Kaetakse viinapuud nagu roosigi siis, kui maapind on mõne cm sügavuselt külmunud. Talvekate peab olema kuiv ja õhurikas - ja ei tohi hiiri ligi meelitada. Eriti armastavad nad viinapuude pungi ja see võib taimele saatuslikuks osutuda. Meie oleme kasutanud katteks kuuseoksi ja lund ning see on olnud täiesti piisav. Mõistagi katame igaks juhuks talvekatte alla ka hiirtele laua: parafineeritud mürkhõrgutis on enamasti hästi toiminud ja viinapuud hiirte meelevallast päästnud.

Eestiski saab suurt ja ilusat lauaviinamarja kasvatada.

Varasematel aastatel eesti keeles viinamarjakasvatuse kohta kirjutatu ei ole kuigivõrd puudutanud ühte väga olulist põhimõtet kvaliteetse lauamarja saamiseks – nimelt sõltub saak ja eriti saagi kvaliteet tugevasti sellest, kui palju võrseid, sealhulgas viljakandvaid, põõsale üldse jätta. Jääb neid liiga palju, ei jõua mari ei suureks kasvada ega magusaks minna. Jääb neid liiga vähe, hakkavad võrsed marjade arvelt liigselt vohama ning järgmiseks aastaks ei moodustu piisavalt hästiarenenud õiepungi.

Paras võrsete arv sõltub nii sordist, kliimast kui agrotehnikast, nii et konkreetseid soovitusi ei saa tegelikult anda. Õnneks ütleb aga põõsas ise, kui palju talle võrseid sobiks jätta – tuleb ainult küsida. Küsimine ise käib enne sügisest lõikust. Selleks tuleb ära loendada üheaastased oksad, mis põõsal on ning tulemuse põhjal otsustada. Nõrgalt arenenud (väga peened ja pikkuselt alla 1...1,5 m) oksi ei arvestata, keskmiselt arenenud (mõõduka jämedusega ja 1...3 m pikad) arvestatakse ühekordselt ning väga tugevaid (keskmistest märksa jämedamad ja pikkuselt üle 2,5...3 m) loetakse igaüht kahe eest. Saadud arv korrutatakse 2...2,5-ga (vanemal taimel) või 3...3,5-ga (nooremal taimel, mida on plaanis veel suuremaks kasvada lasta). Korrutiste summa näitab, mitu punga peale sügisest lõikust sellele konkreetsele põõsale võiks jääda. Kirjeldatud põhimõtte autor on A. Tseiko Jaltast.

Üks näide nõrgavõitu hooldamata viinapuu sobiliku koormuse arvutamisest:

peeneid ja lühikesi 1a oksi	18 tk	18X0	siit 0 punga
keskmisi 1a oksi	10 tk	10X2,5	siit 25 punga
väga tugevaid 1a oksi	2 tk	2X(2X2,5)	siit 10 punga
			Kokku 35 punga

Kõik pungad ei kasva kevadel väga tõenäoliselt välja, ka on osa võrseid kindlasti viljatud, nii et ilmselt jääks kevadel peale ülearuste viljatute võrsete väljamurdmist põõsale võib-olla 18...22 võrset eelmise aasta 30 asemel. Niisuguse koormuse juures peaks see põõsas andma kvaliteetset saaki ja suutma ka tugevamaks kasvada (nii et sügisesel lõikusel võib ehk juba rohkem pungi jätta). Täiskasvanud keskmise tugevusega viinapuul võiks peale sügisest lõikust olla 35...45 punga, nõrgema kasvuga sortidel vähem ja tugeva kasvuga sortidel rohkem. Need numbrid saavad siiski vaid kõige üldisemaks orientiiriks olla, konkreetse põõsa koormuse peaks ikkagi arvutama ülaltoodud põhimõttest lähtuvalt.

Veel teinegi nõks aitab viinapuul suuremat ja magusamat marja kasvatada: nimelt tuleb põõsale jätta rohkem vana, mitmeaastast puitu. Ega siis lõunamaised viinamarjakasvatajad ilmaasjata viinapuule tüve ei kujunda! Meil saaks samamoodi – ainult et kaval peab olema ja istiku kohe viltu (maapinnaga 30...45 kraadise nurga all) istutama. Siis saab ka vana taime päris jämeda tüve kergesti vastu maad painutada ja talveks kinni katta. Roogoja talus Kose vallas Harjumaal jäetaksegi viinapuudele palju vanemat puitu ja saagile mõjub see vaid hästi, ka on vanema puidu külmakindlus parem.

Senini (artikkel pärineb 2007. aastast) on Eestis rohkem Guyot' süsteemi järgi viinapuude lõikamist propageeritud, kuid see pole ainus võimalus. Kui Guyot' süsteemis jäetakse igale mitmeaastasele viljaoksale üheaastased üks lühike (paari-kolme pungaga) asendusoks ja teine pikem (tavaliselt 6...12 pungaga) viljaoks, siis lihtsustatud lõikuse korral võib asendusoksa ka ära jätta ning järgmise aasta viljaoksa kujundada hoopis sama aasta viljaoksa esimesest võrsest. Eestis levinud sordid on enamuses vähenõudlikud ja viljakad, neil moodustub tavaliselt palju õiepungi ka võrsete kõige alumistes osades, mis lubab viljaoksi hästi lühikesteks lõigata. Isegi vaid 4...6 punga osutub tegelikult enamasti piisavaks, et põõsalt head saaki saada. Lühematelt viljaokstelt saab muuhulgas ka suurema marja ja kobara. Kuigi ka õues lõunaseina äärest võib saada head saaki, on lauaviinamari meie jaheda suve pärast paratamatult eelkõige kasvuhoones kasvatamiseks, olgu siis tegemist küttega või kütteta kile- või klaasmajaga.

Väga head lauamarjad meil levinud sortidest on Black Hamburg, Madeleine Angevine, Guna, Supaga, Aljošenkin ja Kosmonavt, aga ka Swenson Red, Swenson White, Jokke, Loza Mira ja seemneteta Canadice, Interlaken ning Somerset Seedless. Viimased kolm, tõsi küll, on üsna väikese viljaga, kuid see on seemneteta sortidele tüüpiline.

Uuematest ja seni veel vähem tuntud sortidest väärivad kindlasti tähelepanu (lingid juhatavad venekeelsele saidile) Arkadia, Viktoria, Flora (endise nimega Lora), Timur ja Elegant Sverhrannii (mõistagi ei ole loetelu ammendav) – teadaoleva põhjal võib üsna kindel olla, et need varased meil levinuist paar-kolm korda suuremate viljadega sordid ka Eesti kliimasse sobivad ja mõni vaat et veel õue lõunaseina äärdegi. Lätis neid juba kasvatatakse ning on ainult aja küsimus, millal nad meilgi tuntuks saavad.

Viinapuul on väga head eeldused kujuneda Eestis vähemat sama populaarseks kilehoone kultuuriks kui tomat. Tõsi, seni veel istutatakse viinapuid palju rohkem avamaale müüri või seina äärde. On ehk põhjus selles, et Guyot' süsteemi järgi lõikamine on pisut – kuigi mitte oluliselt – keerukam kui tomatipuhma kujundamine? Lõikamata põõsas ummistab aga kasvuhoone kiiresti, andmata seejuures kvaliteetset saaki. Ka vajab viinapuu kõrgemat kasvuhoonet, madalamas kui 2,5 meetrit on tugevama kasvuga sorte raske kasvatada.

---

---